Piret Raud sõnas, et mingil hetkel ta väsis lastele kirjutamisest. "Enne täiskasvanutele kirjutama asumist olin ma üle kümne aasta lastele kirjutanud ja ise tundsin, et mingisugune hoog sai otsa, mingi huvi kadus ära ning kirjutada pole siis võimalik, kui endal ei ole huvi," mainis ta ja lisas, et seetõttu tuli ka soov midagi uut proovida.

"Teine asi on see, et ka minu lasteraamatutes on alati olnud olemas täiskasvanulik tasand ning mida aasta ja raamat edasi, seda valdavamaks see täiskasvanulik tasand sai," kinnitas ta ja tõdes, et mingil hetkel tajus ta ära piiri, millest edasi enam lastekirjanduse sildi all ei ole võimalik kirjutada.

Liikumine kunsti juures kirjanduse juurde oli Piret Raua sõnul väga loomulik samm. "Ma töötasin päris pikalt illustraatorina, illustreerisin teiste kirjanike raamatuid ning illustraator on üks kõige tähelepanelikumaid lugejaid üldse, kes võib olla, ta ikka märkab ja otsib kõiki kujundeid, mõtestab neid lahti ning süveneb atmosfääri, et täpselt saada pihta sellele, mida autor on tahtnud öelda."

Sahtlisse ta kunagi kirjutanud ei ole. "Kõik mu tekstid on vist kuskile jõudnud," tõdes Piret Raud ja lisas, et kirjanike keskel üles kasvamine ei tekitanud temas mitte tunnet, et kirjutamine on midagi lihtsat, vaid pigem suhtus ta seetõttu kirjandusse suure aukartusega. "Ma nägin lapsest peale, et see pole mingi lihtne tilu-lilu, vaid see on ikkagi töö, mida tehti süvenemisega ning tihti pandi ka töötoa uks laste eest kinni, et saaks vaikselt keskenduda."

Võimalus töötada ka rahvusvaheliste kirjastustega, mille alt on ilmunud nii tema tõlkeid kui spetsiaalselt nende jaoks kirjutatud teoseid, on pannud Piret Rauda mõistma, et tema saavutused on kogu maailma loomingumeres vaid tibatilluke piisake. "See edukene ei anna absoluutselt mingit alust nina püsti ajada."

Eesti kirjanduspildi juures rõõmustab Piret Rauda see, et ilmub väga palju häid raamatuid. "Ka väga palju häid tõlkeraamatuid, ma ise ole väga suur tõlkekirjanduse sõber, samuti on meil suurepärased tõlkijad, suur tänu, et nad on olemas on ja vahendavad kõiksugu võõraid kultuure."

"Tigedaks teevad need raamatute kõrged hinnad, raamat ei peaks olema luksuskaup, vaid nad võiksid olla midagi elementaarset nagu leib ja piim, suuremates Lääne-Euroopa riikides on suhe raamatu hinna ja inimese sissetuleku vahel hoopis teine ning tahaks, et see oleks ka meil nii," kinnitas ta.