Tartu Ülikoolis ajalugu õppinud Andrei Hvostov kinnitas, et temast ei saanud ajaloolast, kuna see tähendanuks spetsialiseerumist kitsas valdkonnas. "Näiteks inimene võib terve elu uurida Taani aega Saaremaal 17. sajandil ja ei midagi muud, aga minu huvide diapasoon on hästi lai, minu mõtted hüppavad jänese kombel ühe teema juurest teise juurde, ma ei suuda pühendunult aastaid ja aastaid ja aastaid arhiivis istuda ning uurida üht asja."

Õpetajat ei saanud temast aga seetõttu, et tal on kooliga tänaseni väga keerulised suhted. "Mul läheb 1. septembril süda pahaks, tegelikult juba augusti lõpus hakkab depressioon, mulle koolis ei meeldinud ja ma ei saa sellest tundest tänaseni lahti," kinnitas ta.

"Praegu on sõja-aasta ja üldse sulg ei lippa, ütleme nii, et muusad vaikivad, ma ise tunnen seda, kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad, see vastab tõele," mainis Hvostov ja lisas, et paljud prosaistid on praegu sellega hädas. "Ma olen imestanud, kuidas suutis Vilde oma "Mäeküla piimamehe" Esimese maailmasõja ajal valmis kirjutada, 1916. aastal tuli käsikiri Tallinna, ma eriti ei teagi, et oleks suuri ja võimsaid asju kirjutatud sõja ajal."

Hvostov tõdes, et kirjanikuna on tal alati ka soov veidi provotseerida. "On soov suskida seda herilasepesa ja vaadata, kui kõva sumin lahti läheb, kuid tegelikult ma seda ei naudi, sest rünnakud on tihti üsna isiklikud," kinnitas ta ja lisas, et kui ta kirjutab Eesti ajaloo kohta midagi sellist, mis ametliku narratiiviga kokku ei lähe, siis äärmiselt madal on öelda, et autor on venelane või poolvenelane, seetõttu ta ei mõista eestlast ja kirjutab Eesti-vastast asja. "Ma olen seda elus nii palju kuulnud, see ei ole mingi mõnus tunne."

"Ma olen Vene proletariaadi keskel üles kasvanud ja kui nüüd hakata mõtlema, mis seisus tänane Venemaa on, siis intellektuaalid on sealt pagendatud, aga minu isa taolised proletariaadid on seal, nemad lähevad Ukraina sõtta, nemad toetavad Putinit ja ma saan neist inimestest väga hästi aru, sest ma olen nende keskel üles kasvanud, ma valdan nende kultuurikoode, ma suudan need lahti muukida," kinnitas Hvostov ja lisas, et võib-olla saab ta Venemaal toimuvast isegi paremini aru kui Artemi Troitski. "See on küll väga ninakalt öeldud."

"Haritlased kipuvad oma rahvust ebaobjektiivselt ülistama, paremaks arvama ja leidma seal voorusi, mida seal tegelikult pole, see on väga tüüpiline ka Eesti haritlastele, millised kõik voorused on Eesti rahvale kokku mõeldud," mainis ta ja lisas, et üks neist voorustest, mida ka tema kunagi uskus, oli nõukogudeaegne statistika, et eestlaste kodudes on keskmiselt kõige rohkem raamatuid. "Mina noore ja naiivse inimesena uskusin, et kuna raamat on tarkuse allikas ja eestlaste kodudes on kõige rohkem raamatuid, siis eestlased ongi kõige targem rahvus, enam ma seda absoluutselt ei arva, aga ma tean inimesi haritlaskonna hulgas, kes seda tänaseni usuvad."

Tema sõnul ei ela eestlased ja venelased Eestis mitte koos, vaid kõrvuti. "Mingisugust kooselu ei ole," rõhutas ta ja lisas, et integratsiooniprogrammid, millega poliitikud paratamatult pidid tegelema, on olnud küündimatud.