Osolin kinnitas, et kuigi ta on avaldanud kolm raamatut, ei ole keegi teda veel kirjanike liidu liikmeks kutsunud. "Telefon on kogu aeg sisse lülitatud ja olen seal kõrval ootel, aga keegi pole veel helistanud," ütles ta ja lisas, et tal ei olnud kunagi seda mõttes, et raamatut kirjutada. "Ma ei kujutanud ette, et ma võiksin seda kunagi teha, polnud kergemati ideed, seega see sündis täiesti juhuslikult."

Kirjanikutee sai tema sõnul alguse sellest, et ta hakkas kirjutama Facebooki väikesed lugusid. "Kui ma hakkasin neid lugusid siduma oma mineviku ja seiklustega siin ja seal, siis ma lõppu kirjutasin naljaviluks, et pikemalt kirjutan oma memuaarides, kuigi mul polnud mitte mingit kavatsusest neid memuaare kunagi kirjutada," selgitas ta ja lisas, et alles siis, kui ta hakkas saama kirjastajatelt palveid, et kas memuaarid on juba valmis ja saab avaldama hakata, hakkas ta raamatu kirjutamisele mõtlema.

"Viimane punkt oli see, kui kirjastus, mida kõige rohkem kirjastuseks pidasin ehk Varrak tunneb ka huvi, vat siis ma hakkasin kirjutama," nentis ta ja lisas, et oma nooruspõlvest ei olnud tal mitte mingeid märkmeid, mille põhjal teost "Minu esimene elu" kirjutama hakata. "Ma ei ole kunagi pidanud päevikut ega armastanud daatumeid, kui keegi küsiks mult mingi ajaloolise daatumi, siis ma peaksin hakkama tuletama," tõdes ta ja mainis, et seega kirjutas ta just nii, nagu meeles oli.

"Ma lähtusin väga lihtsast printsiibist, et ma olen mingisuguste sündmuste juures olnud ja võib-olla on inimestel hea meenutada või need inimesed, kes ei ole nende sündmuste juures olnud, neil on hea teada saada, kuidas see tegelikult toimus," kinnitas Osolin ja lisas, et kirjutamise käigus on ta enda kohta kõige enim avastanud seda, et ta üldse suudab kirjutada pikka teksti. "See oli minu jaoks üllatus, sest ma polnud seda kunagi teinud, ma olin alati töötanud suuga ega polnud kirjutamisest lugu pidanud."