Suunamudijatest, tõsieluseriaalide staaridest ja muudest viimastel aastatel tekkinud vippidest eemal, tribüünil vaatlejana istudes tekkis korraldatud üritusest päris hea ülevaade. Peab tõdema, et veidi ajale jalgu jäänud, kuid uue uhke plafooniga suurhall (uue nimega Unibet Arena) väga pidulikku meeleolu ei tekitanud, see-eest mahutas ilusti kõik nominendid, külalised, produktsioonitiimi ning muud asjaosalised. Teles järele vaadates mõjus gala igal juhul suursugusemana kui kohapeal ning see ongi ju oluline. Ärme unusta muu virvarri kõrval, et tegu on eelkõige muusikutele suunatud tänuüritusega. Võtaks ehk tulevikus fookusesse tagasi muusikud ja muusikatööstusega seotud isikud, seda ka meelelahutusprogrammis.

Igati positiivne saavutus on värske nominatsioonikategooria loomine, milleks on aasta R&B/funk/soul artist. Just see puudu oligi ning esitatud nominendid – võitja Anett, Lexsoul Dancemachine ja Rita Ray – olid selles nimistus pigem täppi. Samamoodi on rõõm tõdeda, et nominentide seas oli laiemalt omajagu huvitavaid muusikuid, keda ehk nii mõnigi muusikakaugem vaataja just tänu saatele avastas – näiteks eksperimentaalpopi kameeleon Mart Avi, nutikas kõnemees Florian Wahl, ebamaine Kitty Florentine, autorilaulualbumi laureaat Lonitseera, helivirtuoos Misha Panfilov jt. Metal-albumi nimistus olid esindatud igati väärikad kollektiivid, sama roki ja indie-alternatiivi ning ka näiteks folkmuusika rubriigis. Pigem ei nurise ka klassika, jazz'i, aasta mees- ja naisartistide kandidaatide üle. Siiski tekitasid mõned kategooriad küsimusi. Näiteks aasta ansambel, aasta album, aasta artist. Samuti tekitab küsimusi, miks on mõnes kategoorias esindatud viis nominenti, teistes vaid kolm, sest näiteks indie't, poppi ja elektroonikat on küll Eestis kuhjaga, mille vahel valida saaks.

Ehk on tuleval aastal mõistlik kaasata žürii hulka ka rohkem iseseisvaid melomaane ja muusikaspetsialiste, kes ei oleks seotud turunduse või plaadifirmadega? Nii saaks läbipaistvama nominentide nimistu, mis ei oleks niivõrd seotud turunduslike huvide ja raadioedetabelitega. Kõiki lahtreid lahata ei jõua, kuid enim häiris just hiphopi/räpi kategooria, kus esitatud nominendid hõljuvad rohkem kusagil R&B ja popmuusika piirides kui räpimaastikul. Laureaadiks sai küll täiesti vääriline muusik, selle üle ei vaidle – Reket on palju aastaid Eesti hiphopi panustanud. Teise kahe nominendi kõrval ongi ta musikaalselt ehk kõige räpilikum, seda väidan näiteks biitide põhjal, mida ta oma loomingus kasutab. Räppimisest on asi tema puhul küll aastatega aina kaugemaks jäänud, kuid moodsas maailmas on see andestatav ja väga hea räpparina on ta end tõestanud juba palju aastaid varem.

Kuna räpp on viimasel ajal põletav teema, siis siit ka küsimus, mida on žüriil öelda näiteks hiljuti pead tõstnud Sämi kohta? Paljude kõrvu paitab tema looming küll ja see tõesti on värske ning läbimõeldud, aga paigutaksin tema loome hoopis kaasaegse R&B hulka. Seda enam, et värske R&B liigendus on ju selleks täiesti olemas, kuid mingil põhjusel liikus tema nimi siiski räpi alla. Kas asi on selles, et artist määratleb kandideerides ise omale kategooria, mille siseselt valik langetatakse? Kas žürii selles vallas korrigeerimisi ei teegi? EMA kodulehel on reeglites kirjas, et kategooria määratlemisel lähtutakse artisti/ansambli soovist ning Eesti fonogrammitootjate ühingu ehk EFÜ kokku kutsutud kategoriseerimise koosolekul osalevate ekspertide arvamustest. Sämi debüütalbumil räppimist ega ka hiphop-instrumentaale praktiliselt ei kuulegi – kas see tõik ei muuda antud kategoorias nomineerimist liiga sisetundepõhiseks? Loomulikult on igal artistil õigus end liigitada kuhu iganes ta soovib või oma südames tunneb, kuid kuhu tõmbame piirid auhindamise taustal, kui žanriülene looming ei meenuta enam ei üht ega teist, ometi on auhinnavääriline? Räppmuusika ja hiphopkultuuri austajana ootaksin nimetatute loomingust kas või õrnu vihjeid antud stiilile.

Siinkohal märkangi teatavat segadust räpi/hiphopi määratlustes üldiselt. See on küll lai teema ja vääriks eraldiseisvat uurimustööd, kuid tümpsu saatel rütmiline sõnademäng ja spoken word ei ole automaatselt räppmuusika. Räppmuusika on palju keerulisem nähtus, see võiks sisaldada žanrile omaseid nüansse: lüürikaline sisu, flow, esitus ning esitlustehnikad, mis ei meenuta laulmist ja nn laiska laulu, millega viimasel ajal kiputakse räpitehnikaid sassi ajama. Samuti on olulised ka instrumentaalid ja räpile omased hoiakud, mis kanduvad edasi loomingut esitades. Olgu need nüansid ülikaasaegses või hoopis vanas kastmes, vahet pole, aga võiksid siiski olemas olla. Nii nagu on olemas roki essents nomineeritud rokkansamblite helipildis või metal'ile omane kõla metal-kollektiivide loomes. Tõsi, muusikalised trendid ja piirid on pidevas muutuses ja väga konkreetseid raame seada ongi kohatu ja isegi võimatu, kuid räppimine on üsna konkreetne oskus, mida antud võistluslikus kontekstis võiks nomineeritu ju osata, kui me juba eos neid eristusi nimekirjadesse teeme. Mille alusel muidu see tipp-3 valik langetatakse ja kas tipp-3 on sellise muutuste tuultes oleva laia žanri puhul piisav?

Nubluga on asi keerulisem, tal on vaieldamatult palju karismat, kelmikaid tekste ja tuleb välja, et "Kasteheina" näol ka sügavust, kuid olgem ausad – aasta popartisti kategooria passiks siinkohal ehk rohkem. Võin kinnitada, et hiphop-artistidest, kes vääriksid nominatsiooni, meil puudust ei ole. Tuleb lihtsalt veidi kaugemale vaadata ja asjas sees olla, selleks spetsialistid ju ongi. Siit koorubki taas välja suurem mure – EMA žürii koosseis ei ole 100 protsenti spetsialistide põhine, hullemgi veel, osad liikmetest on huvide konfliktis, sest peavad tööalase kohustusena turundama oma artiste, sattudes sellest surve alla ja tahes tahtmata unustades hinnata suurt pilti. Peale selle – kas meil on vaja veel üht uut liigendust ja lüüa soul'ist ja funk'ist lahku R&B ning luua näiteks R&B/urban-muusika rubriik, et ajaga kaasas käia? Või kas praegune süsteem ongi praegusele kohati post-žanrilikule ajastule jalgu jäänud? Ehk oskavad spetsialistid sellele kõigele vastuse leida.

Loodan, et EMA jätkab ning seda veelgi võimsamalt, tõmmates fookuse suunamudijatelt muusikat armastavatele inimestele, premeerides ja tunnustades muusikamaastikul tegusid teinud autoreid ja seda ehk läbipaistvamalt kui varasemalt. Veelgi rohkem sooviks platvormi peavoolust eemal seisvatele artistidele, keda äkki iga päev raadiost ei kuulegi – sel aastal oli sellega juba päris hästi, ideaalne näide on Kitty Florentine, kuid žürii nimistud ja tööprotsessid võiks sellegipoolest üle vaadata. Ärme unusta trendide seast üles leida ka olulisi subkultuuride esindajaid, vaatamata sellele, kui popiks mingi žanr muutunud on. Unistus on, et rohkemate spetsialistide kaasamisest saavutatakse tasakaal, et EMA nimekirjas väljatoodud stiilide vähemtuntud alamliigid saaksid samuti hääle, seda kas või uue reegli sätestamisega – kõiki nominente olgu neli või viis.

Uuel aastal uue hooga!