Põhiliselt teatakse kaht sinu bändi – Elephants from Neptune'i ja Lexsoul Dancemachine'i. Selgitame selle kohe jutu alguses ära, et Elephantsiga sa alustasid ikkagi natuke varem, on ju nii?

Ma arvan, et umbes umbes kolm aastat enne Lexsouli alustasime Elephantsiga. Tegelikult see mõte, miks üldse hakata mingit lisabändi tegema, oli pigem sellest tingituna, et ma ei tundnud end väga pädeva lauljana ja mul polnud eriti mingit laulupraktikat, seega tundus, et oleks täiega vaja seda lisakoormust ja praktikat.

Elephantsiga me sel ajal tihti ei esinenud ka, tühje auke oli palju ja siis tundus, et seal vahel võiks midagi olla, et ma saaksin ennast natukene rohkem vormis hoida.

Kümme aastat tagasi tühje auke oli, kuidas tundub, kas kahte bändi on võimalik korraga pidada? Nüüd vist enam tühje auke pole?

On neid momente küll, kus on veidi kahju, et kui ühel bändil on mingi lahe esinemine, siis see tähendab, et teise bändiga ei ole võimalik midagi teha.

Eks neid selliseid laineid on võimalik enam-vähem ajastada ja tavaliselt ikka siis, kui mingi uus plaat või värske materjal tuleb, on võimalik jälle rohkem kontserte anda ning samal ajal teine bänd jälle näiteks kirjutab rohkem. Eks ta selline pendeldamine on, aga alguses oli tunduvalt lihtsam.

Siin jaanipäeva ajal edukamad bändid andsid kolm kontserti ühe õhtuga. Kas on ette tulnud, et ühe päevaga annad ka mõlema bändiga kontserdi?

Kui ma hakkan mõtlema, siis paar juhust on olnud niimoodi küll, kus mõlemad bändid on ühel õhtul esinenud. Selle suve lõpupoole tuleb Saaremaal Kõiguste festival, kus esinevad ühel õhtul nii Lexsoul Dancemachine kui ka Elephants from Neptune ehk siis on ühel laval ja samal üritusel. See on esmakordne.

Aga eks nende bändide kõrvalt on ka igasuguseid muid mingeid projekte, mida ma teen ja neid juhuseid on olnud küll, kus tuleb päris kiiresti ümber lülitada, ma ei tea, näiteks täieliku rocki-kütte lainelt Jaak Joala või džässi peale minna.

Aga kui erinevad bändid Lexsoul ja Elephants sinu enda jaoks on? Kas nad markeerivad mingeid erinevaid asju? On neil erinev kaal?

On kindlasti, sest ma tunnen, et Elephants on nii-öelda minu bänd, seal ma olen suurem loominguline mootor ning need laulud ja tekstid on enamasti minu looming. Lexsoulis jällegi saan tunda mingis mõttes väiksemat pinget ja suuremat vabadust, olles kaasmängija tiimis, kus teised liikmed panustavad tegelikult loominguliselt rohkem.

Need on võib-olla kõige suuremad erinevused, sest stiililiselt on need bändid isegi natukene sarnasemaks läinud omavahel, ega see funk- ja soul-muusika polegi väga kaugel blues'ist ja rock'ist. On olnud neid momente küll, kus ma tunnen, et ühest bändist tuleb mõjutusi ka. Aga põhiline on ikkagi see isiklik suhe lihtsalt, et üks on nagu minu lapsuke ja teine on siis selline kossumeeskond, kus ma mängin.

Mis ambitsioonid sellel kossumeeskonnal alguses olid? Plaat ilmus 2015. aastal, tegevust alustasite 2013. aastal, mida te üldse esimestel aastatel mõtlesite-soovisite?

Kõige esimese impulss oli see, et sellist muusikat Eestis ei tehta, vähemalt mitte niiviisi, nagu meie kujutaks ette, et seda peaks tegema. Eks me siis hakkasime sealt liikuma, sest me kõik olime suhteliselt pikka aega enne selle bändi tegemist kuulanud sellist muusikat ja ka DJ-na seda mänginud, seega mingi arusaam ja ettekujutus oli olemas, kuidas see asi võiks toimida.

Aga kui hakkasime kontserte andma ja oli olemas ka päris korralik ports lugusid, tekkis kohe tunne, et okei, Elephantsiga oleme käinud mitu korda ka Eestist väljas esinemas, tahaks Lexsouliga ka.

Tõid välja huvitava aspekti, et pidudel mängiti funk'i palju, sest tõesti, praeguse kultuuriministri Heidy Purga peosari Must Mesi oli tol ajal suur tegija, kui te bändi alustasite. Aga samas võib vist tõesti öelda, et bändide mõttes panite te sellisele funk revival'ile hoo sisse?

Globaalses pildis ma ei julgeks seda nagu väita, aga Eestis võib-olla tõesti.

Eks igasugused džässiprojektid olid otsapidi ka seda nišši puudutanud ja olid ju ka sellised nii-öelda Soome laeva bändid, kes tegid cover'eid ja funky-muusikat, seega mingeid kattuvaid osasid oli, aga...

Ma küsin vahele, et kas Estrada Orchestra tuli enne või pärast teid?

See on hea küsimus, ma arvan, et pigem kas vahetult enne meid või umbes täpselt samal ajal, aga nad olid ka natukene džässilikuma kallakuga.

Ma arvan, et võiks sellega nõustuda küll, et sellist puhast funk-soul-bändi, nii lai või kitsas kui see mõiste ka ei ole, tegime vist küll esimesena. Ma ei tea, kas me nüüd mingi uue laine sellega tekitasime, aga samas...

Nojah, samas me ei tea, kas mõnes teises paralleeluniversumis ilma teieta näiteks korduvalt eri preemiatega pärjatud Rita Ray oleks tegevust alustanud.

Täitsa võimalik. Aga seda võib küll öelda, et nii-öelda funk-maitset on teiste artistide muusikasse natuke nagu juurde tulnud, aga ma ei kujuta ette, kas see on meie panus või see oleks niikuinii tulnud, sest tegelikult rahvusvahelised tegijad nagu Daft Punk, Bruno Mars ja Anderson .Paak hakkasid kõik umbes samal ajal sellist asja tegema. Seega võib-olla oleks see nii või teisiti siia jõudnud...

Tol hetkel oli see tõesti mingi laine, mis tuli, aga kuidas sellega praegu Eestis ja maailmas on? Kas selline muusika on ikka populaarne?

Mingis mõttes on tajuda mitte just langust, aga mingisugust moondumist. Eks tegelikult kõik stiilid, mis on kunagi olnud, tegelikult segunevad ja nii-öelda retsept muutub aastatega pidevalt, kui me räägime üldiselt popmuusikast. Neid elemente on siiamaani maailma popmuusikas veel väga palju tajuda, ma arvan, et see ei kao kuskile.

Meie jaoks toimib funk just seetõttu, et ta on eelkõige tantsumuusika.

Te seega ei häbene olla peobänd?

Ei, absoluutselt mitte, sest pidu võib olla ju väga lahe. Ka peomuusikat on väga erinevat.

Kas pulmades tuleb palju käia esinemas?

Viimastel aastatel väga ei ole, ma ei tea, võib-olla on koroona mõjutanud seda, aga muidu oleme sattunud küll. Kui keegi, kes on meie muusikat kuulanud või on suisa fänn ja kipub abielluma, siis ikkagi hea meelega esineme.

See on meie sorti peomuusika ja ma arvan, et nii kaua, kui on inimesi, kes tahavad ennast vabaks lasta ja tantsida, siis ma arvan, et see muusika ei kao ka kuskile.

Aga kui palju teie enda jaoks selle kümne aastaga need mõtted ja soovid muutunud on?

Tegelikult ma arvan, et need mõtted ja soovid on jäänud samaks, aga muusikatööstus on palju muutunud. Nüüd on hoopis teistmoodi maailm: tuleb arvestada voogedastusplatvormide kuulamiste, klikkide ja kogu selle värgiga. See pole päris sama, et palkad mingi meeskonna endale ja organiseerid tuuri või esinemisi, muidugi, seda tuleb ka teha, aga on tekkinud mingi virtuaalne lisaväljund.

Selles mõttes on meie ambitsioonid natukene moondunud küll, just ka sellesse suunda, et kui lähme esinema kuskile, siis sellega saame igal juhul hakkama, seda oleme harjunud tegema, oleme teinud seda 10 aastat, sellega me hätta ei jää. Aga kui salvestame muusikat, siis tuleb mõelda küll, et kuhu seda suuname, millal seda suuname ja kui paljude inimesteni on tegelikult võimalik tänapäeval jõuda ilma kontserte andmata.

Aga teisest küljest, kas need inimesed, kelleni sa jõuad Spotify kuulamistega, kas need inimesed tulevad, ostavad ka kontserdile pileti? See on väga huvitav ja põnev uus maailm.

Mingis mõttes voogedastusplatvormid võimaldavad isegi paremini aru saada, kes su kuulaja on ja kui palju neid on. Kuidas sulle tundub, kas funk'i-kuulaja on Eestis väga piiratud nišš või seda piiri annab nihutada ja auditooriumit kasvatada?

Me oleme vist ise seda piiri natuke nihutanud, ma ei tituleeriks meie bändi nüüd niivõrd puhtaks ja rasvaseks underground funk-bändiks, vaid pigem seal on ikkagi neid popielemente sees. Just selleks, et see kuulajaskond oleks veidi laiem.

Aga seoses eelmise küsimusega, siis oleme eriti just viimasel aastal hakanud tajuma seda, et kui internetikuulaja on pigem anonüümne statistika, siis me oleme õppinud palju rohkem hindama oma fänne ja neid inimesi, kes päriselt kohale tulevad, kes ostavad plaate ja särke, kes kirjutavad meile ja küsivad, millal me kuhugi esinema tuleme. Selline tänuväärsuse tunne on kasvanud kindlasti.

Seda sama rääkis Henrik Ehte Tallinn Music Weekil, kuidas bändil on tegelikult vaja neid superfänne, kes ostavad särgi ja tulevad kontserdile. Kas Lexsoul Dancemachine'il on need superfännid olemas?

Ma tahaks loota küll, meil on nüüd suur sünnipäevakontsert tulemas, kuhu on juba mõned piletid ostetud õnneks. Ja avalikel kontsertidel on ikkagi näha tuttavaid nägusid päris palju, see on väga äge tunne, tekib kohe selline rahulolu, et oh, me oleme tuttavas seltskonnas, me teame, millised need inimesed on ja kuidas nendega suhelda.

Kolm täispikka plaati olete Lexsouliga välja andnud, lisaks üks EP. Kas täispikka plaati on üldse mõtet välja anda enam?

See on väga hea küsimus. Siiani oleme hoidnud kinni täispikkadest plaatidest ja tegelikult ka see EP on pigem ikkagi kindla kontseptuaalse raamistiku sees. Meil on tegelikult juba uut materjali salvestatud ka päris palju, aga täitsa oleme küll selles punktis, kus tuleb mõelda, kellele me seda muusikat teeme. Kui meil ongi need nii-öelda superfännid, siis loomulikult täispikk plaat koos kujundusega on suurim rõõm, mida saaks teha, aga teisest küljest jällegi, kui on inimesed, kelle tähelepanu ulatus on väiksem, kes lihtsalt kuulavad uut muusikat järjest läbi, siis jällegi võiks anda singleid välja.

Võib-olla ongi mingid inimesed, kes ei viitsi kuulata tervet plaati tänapäeval, aga ma ei tea, üks ei välista selles mõttes ka teist. Me oleme igasuguseid asju salvestanud ja saab ka eraldi välja anda. Eks näis, ma arvan, et kui suvine kiirem esinemiste periood on möödas, siis suve lõpus ja sügisel istume stuudiosse maha ja vaatame, mis meil olemas on ja mis sellest kokku saab. Aga bändi jaoks on alati kõige lahedam teha ikkagi täispikka plaati.

Põikan korra tagasi selle auditooriumi kasvatamise juurde. Lexoulil Tiktokki ei ole veel, aga kas varsti peab tegema?

Kuna mul endal Tiktokki ei ole, siis ma ei tea, aga minu arust meil midagi Tiktoki sarnast isegi on (naerdes).

Me oleme nüüd sel suvel ka tõstnud sotsiaalmeedia aktiivsust, kui varem oleme palganud kellegi seoses uue materjali või mingi suurema kontserdiga, siis nüüd oleme võtnud selle tegelikult enda kätte, et igasugused story'd, mingid uudised ja asjad, mis me sinna paneme, et need on tegelikult bändi enda panus. See on kuidagi põnevamaks ja vabamaks teinud kogu selle asja, et me ei oota kelleltki mingit teenust, vaid teeme ise.

Aga ikka traditsiooniline küsimus ka: tähistate praegu kümnendat sünnipäeva, aga kas saame kunagi tähistada ka Lexsoul Dancemachine'i 20. sünnipäeva?

Ma loodan küll, sest see on seltskond, kellega koos bändi teha, me oleme sõbrad omavahel ja mina olen alati vaadanud nendele tüüpidele alt üles. Olles selline iseõppinud muusik ja nokitseja, siis pigem on nii, et teinekord esinemiste ajal ma lihtsalt jään vahtima, kuidas keegi mängib. See on minu jaoks juba nii suur rõõm ja arendav kogemus olla nende kuttidega koos.

Ma loodan küll, et saame seda kümme aastat veel teha.

Eesti asjadest oleme palju rääkinud, aga teie jaoks on vist oluline olnud ka välismaal tähelepanu saamine, eriti see, et teie muusikat on mängitud BBC Radio 6'is ja mitmel pool mujal. Kõrvaltvaataja on seda võib-olla isegi raske hinnata, aga kui suur roll sellel tegelikult on?

On küll suur roll, me just ükspäev arutasime omavahel ka, et Eestis oleme harjunud selle nii-öelda ringkonnaga ja leviga, et kui mingi uus laul tuleb, siis sa tead neid inimesi, kellele raadiotesse see materjal saata ja kellele pressiteade saata. Aga see, mis ulatus näiteks BBC raadiol on – mitte ainult Inglismaal, vaid üle maailma –, me ei kujuta seda isegi ette seda, keda, kui palju või kuidas see mõjutab.

Eks me rääkisime seda bändikaaslastega just seetõttu, et see on kindel siht, mida tulevikus jätkata, kui meil midagi uut ilmub. Õnneks on need mõned kontaktid seal olemas ja see tundub niivõrd põnev maailm. See on ka täielik unistuste täitumine, kui ikkagi suurtes meediakanalites meie asju lastakse.

Kas pärast seda, kui BBC Radio 6 teist räägib ja mõnd uut laulu laseb, kas siis tekib kohe ka mingeid kontserdivariante või kuidas sellega on? Kuidas see kontsertide andmine välismaal koroonajärgsel ajastul üldse toimub?

Noh, keegi peab olema tõesti vaimustunud, et ise ühendust võtta, et kuule, palun tulge.

Tegelikult on ikka vaja sebida?

Tegelikult on see, et peab ikkagi olema teadlik, millal see asi meil eetris on ja siis kohe selle pealt kirjutada, et kuule, meil eelmine nädal oli lugu mingisuguses selles playlist'is või edetabelis ja me tunneme huvi selle vastu, et tulla teie piirkonda esinema ja äkki saame midagi teha. Tavaliselt oleme niimoodi teinud.

Aga üks hea lugu on küll. Me käisime kevadel Taanis Odense linnas esinemas,
see oli põhikontsert sellisel nelja-viiepäevasel minituuril. Aga seal kontserdil olid inimesed, kes rääkisid meile loo, kuidas see kontsert tuli: nad sõitsid autoga Taanis, kuulsid kohalikust raadiost meie muusikat, olid sellest täiesti vaimustuses, shazam'isid loo välja, said teada, et on selline bänd nagu Lexsoul Dancemachine, hakkasid uurima, avastasid veel lisaks teisi lugusid ja olid sellest kõigest väga-väga vaimustunud. Kuna nende tuttav või sõber oli selle kontserdisaali promootor või midagi sellist, siis nad ütlesid kohe, et võtame nendega ühendust ja toome selle bändi. Seega antud juhul toimis see küll niipidi, et nad võtsid meiega ühendust ja kutsusid sinna, aga see on pigem erandlik ja harv juhus. Samas see on täpselt nii, et kui sa ei proovi, siis sellist asja ei pruugi kunagi juhtuda ka.

Kui erinev see välismaa publik on? Eesti publiku jaoks olete te kümne aastaga tuttavaks saanud, aga kuidas välismaal on? Kas publikut tuleb ikkagi meelitada?

Oleneb sellest, kus me esineme. Eks see nõuab ikkagi eeltööd, sest kui on mingid esinemised tulemas, siis me võimalusel paneme kohalikesse raadiotesse reklaami ja teeme muud sellist promo, sest see ikkagi aitab inimesi kokku tuua.

Aga on ka neid juhuseid – kõige rohkem võib-olla UK-s, kus meie muusikat on rohkem mängitud –, et tuleb lihtsalt kirju meile, et kuule, millal te tulete esinema ja ootame teid siia tagasi. Seega seda on ka vahel.

Kus te põhiliselt välismaal üles astute? Kas Lexsoul Dancemachine on välismaal pubibänd või esinete kontserdisaalides?

On juhtunud nii üht kui teist, aga õnneks oleme olnud pigem klubi või kontserdisaali bändi. Mõned pubid on sattunud meie teele ette küll, aga need on olnud pigem sellised augutäited kahe kontserdi vahel, et tühi päev ära täita. Aga meil ei ole muidugi selle vastu midagi, sest minu arust peab iga bänd olema võimeline mängima nii 25 inimesega saalis kui ka 25 000 inimesega saalis, kui võimalus on. Selline alandlikkus peab alles jääma.

Aga lõpetuseks viimane küsimus. Ennekõike võiks muidugi kuulata Lexsoul Dancemachine'i, aga anna veel paar muusikasoovitust viimasest ajast, mille sa oled avastanud.

Oota, ma kohe ütlen. Selleks ma salvestan endale Youtube'i või Shazami lemmikud ära, et mitte hätta jääda sellist küsimusega (mõttepaus, otsib telefonist).

Aa, suve vaimus olen kuulanud päris palju Kenny Logginsit, kellel oli 1980. aastate alguses päris palju hitte. Mõnus suvebriis, võiks öelda isegi yacht rock.

Tegelikult lisaks Kenny Logginsile üks praeguse aja lahedaid muusikud on Jon Batiste, kelle muusika on megaäge, teda soovitan täiega kuulata.