Kagu-Eesti ristimetsad, sh Põlvamaal asuv Moorimäe ristimets, on vähestena säilinud kunagi palju laiemalt levinud matusekombestikust teha matuste käigus tee kõrval kasvavale puule rist. Ristilõikamise traditsiooni on esmakordselt Eestis kirjeldatud 17. sajandil.

Rakvere vallas Varudi-Altkülas paiknevat ohvrikivi tuntakse nimetustega Suurkivi ja Hiiekivi. Kivi pühaks pidav pärimus on tagasi viidav vähemalt 19. sajandisse, tõenäoliselt ulatub kivi pühapaigana kasutamine aga palju kaugemasse aega. Pärimuses kajastatakse kivi näiteks seoses libahundiks käimisega, libahundiusu kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal langeb 16.-17. sajandisse.

Viru-Nigula vallas Varudi külas asuv hiis on tänapäevani säilinud ning konkreetses füüsilises keskkonnas tuvastatav. Pärimuse põhjal on kõrvuti asunud kaks hiiepaika – Suur hiis ja Väike hiis –, mis eristusid ümbritsevast sooalast natuke kõrgemana. Tänapäeval ei ole võimalik neid enam üksteisest looduses eristada, mälestis hõlmab mõlemat hiiekohta. Hiit pühaks pidav pärimus viib tagasi vähemalt 19. sajandisse, seda tõendab 1881. aasta mõisakaart, kus soosaar on tähistatud nimega "Iije saar". Tõenäoliselt ulatub pühapaiga kasutamine aga palju kaugemasse minevikku. 

Tartus Supilinna idaosast leitud kalmistu on ainus teadaolev Põhjasõja-aegne matmispaik Eestis. Kalmistule on maetud 1704. aastal Tartu linna piiramise käigus langenud. Kalmistult leitud materjal annab ainulaadset teavet tolle aja inimeste ja sõjategevuse kohta ning on väärtuslik Põhjasõja uurimise allikas.