Baltikumi üks aktiivseimaid kitarriste Jaak Sooäär, armeenia-eesti bassist Ara Yaralyan ning rahvusvaheliselt tegutsev soome trummar Markku Ounaskari on koos musitseerinud nüüdseks seitse aastat. Trio põhjamaise värvinguga muusika keskmes on meloodia ja lüürilisus, esitatakse omaloomingut, armeenia viise ja improvisatsioone Bachi teemadel. Triol on eelnevalt ilmunud kaks albumit, "A Shooting Star" (2018) ja "Goodbye July"(2020), mille välja andnud saksa plaadifirma O-Tone Music ning mis saanud soosivaid arvustusi nii meil kui mujal. Eelmisel aastal pälvis trio Jazzkaare küsitluse põhjal aasta jazzansambli tiitli.

"Zula" on trio kolmas album, mis helikeele poolest enam kaasaegse jazz'i poole kalduv, rütmilisem kui eelmised albumid. Ent kuhugi pole kadunud ka melanhoolia. Selle meeleolu mõjusaim pala ongi avalugu "Zula", Sooääre kompositsioon, mis on inspireeritud Poola filmi "Külm sõda" naispeategelasest Zulast ning filmis kõlanud muusikast. Kitarristi sõnul võlunud teda naiskoori helid selles muusikas ning ta püüdis need seadistada kitarriga mängitavaks. Album algab minoorse kitarri-introga, millele järgnevad mõtisklevat maastikku maalivad kontrabass ja trumm. Palas on rohkelt õhku, ruumi kuulaja enda "filmiks". Yaralyani kume kontrabassisoolo võimaldab täielikult uppuda sellesse kulgemisse.

Ent Sooääre energiline loomus ei lase kauaks mõtisklema jääda, järgnev pala, "Always Alive" on aktiivselt rütmiline, äratades kuulaja unelemisest korraks üles, et siis järgneva palaga taas kaevuda sügavustesse, või siis pigem tõusta kõrgustesse. "Listening To The Night Sky" tuletas mulle küll meelde Riho Sibula igavikulist "Tähesära", kes teab, äkki on muusikust kaaslase lahkumine ka Sooäärt mõjutanud taevastest sfääridest kirjutamisel?

Yaralyani pala "Mia" – mis on pühendatud tema tütrele – on jällegi üks tehniline kunsttükk ja virtuoosne rütmitsemine, küllap on oskuslikel muusikutel just live-mängudel seda mõnusat särtsu, kui taolised "krõmpsud ampsud" õnnestuvad! Ja küllap on Mia ka üks elav tüdruk!

Bachi teemadest innustatuna järgnevad "Old Dance" ja "New Costume", millest esimene on aeglane ning pigem harmooniale suunatud, teine rütmiline, lausa balkanilik variatsioon. Klassikateadlik kuulaja tunneb neis palades, vähemalt "Old Dance" töötluses ära Bachi Chaconne'i sooloviiulile. D-minoor.

Värvikas muusikamosaiik jätkub Yaralyan'i seadega armeenia rahvalaulust, mille pealkirigi juba vahva hääldada: "Tsakhik em khakhel". Mis tähendavat otsetõlkes "Ma korjan lille". Pala pakub taas vahelduvaid meelolusid ja rütme alates õrnast meloodilisusest, jõudes vahepeal lausa jazz-rock'iliku tundepurskeni, et siis taas vaibuda armastuslaulu peateema nukrasse tonaalsusesse.

Albumi lõpetab Sooääre "Waltz in Kadriorg", aga "valss Kadriorus" ärgu teid pealkirjana eksitagu, see pole miski lendlev paaristants klassitsistlikus linnapargis, vaid ikkagi jazz'imehele omane tunglemine ja otsimine. Tants küll, aga täis vastuvoolu liikumist!

Sooääre ärgas meel ning karune elektrikitarri saund, Yarayani jazz'itraditsioone austav kontrabassikäsitlus ning Ounaskari dünaamiline, hillitsetum "vaatlejahoiak" täiendavad üksteist ning loovad erinevatest isiksustest (ja rahvustest) koosneva huvitava terviku, mis ometigi ei püüdle iga hinna eest millegi enneolematu poole, vaid kulgeb loomulikult, samas pakub kuulajale nii teravamaid elamusi kui meloodilisemat paitust.

Kuula albumi nimilugu: