Ülevaade. Riho Sibula karjäär kümne olulisema loo kaudu
Meie seast lahkunud laulja, kitarristi ja helilooja Riho Sibula karjäärist võiks panna kokku lugematu hulga kümneloolisi komplekte ja igaüks neist oleks pädev, kuid pakume mõttelise ajajoone, mis teeb läbilõike tema kogu karjäärist.
Kaseke "Kala jälg vees" (1981)
Kuigi Riho Sibul oli muusika tegev juba 1970. aastate lõpus (Magnetic Band, Propeller), siis tema esimene märgiline salvestus on 1981. aastast Kasekese esimesel lühiplaadilt "Sõnum". Siin saavad kokku proge-rock ja spirituaal-jazz: juba avasekunditel kõlava kitarririffiga lendab kuulaja kosmosesse ja ei maandu järgmise kolme ning poole minuti jooksul kordagi. Kohati võib jääda isegi mulje, et lugu kaldub oma eepilisusega üle hea maitse piiri, kuid tervik on siiski nii lummavalt ilus, et sellele on raske midagi ette heita.
Sibula karjääri algus mööduski suuresti proge tähe all ja In Spe "Antidolorosum" on ilmselt üleüldse Eesti proge apoteoos: ebanormaalselt eepiline ja tihe lugu, kus kitarrid ei lõpeta vilistamist, süntesaatorid tulistavad valguskiiri siia ja sinna ning liigutakse pidevalt kulminatsiooni poole, mis sest, et see lugu ongi ise üks viieminutiline kulminatsioon.
Ultima Thule "Liivimaa pastoraal" (1988)
Võime ju mõelda ja öelda, et "Liivimaa pastoraal" on Ultima Thule ning Riho Sibula kõige kuulatum, tsiteeritum ja tuntum lugu, aga tegelikult on see poolik tõde. "Liivimaa pastoraal" on ammu oma muusikalise konteksti minetanud, Villu Kanguri tekst on saanud osaks rahvaluulest, see on eestlase DNA-sse nii sügavalt sisse kodeeritud, et ka ilma lugu kunagi kuulmata teame vähemalt mõnda fraasi sellest loost. Aga mida sellest loost öelda? Kui oleks vaja välja jagada karikas "Eesti bluusi hümn", siis ega väga kaua mõtlema ei peaks...
Isiklikult kindlasti lemmik Ultima Thule lugu läbi aegade. Seda on laulnud nii Riho Sibul ise kui ka Tõnis Mägi, enam on tuntud aga just Mägi esitatud versioon. Mõneti on siin olemas kõik see, mida kuulsime Sibula algusaegade loomingus: näpuotsaga proget, killuke bluusi, kuid ennekõike on "Aed" ikkagi Eesti soul'i meistriteos, kuigi puritaanid seda kindlasti klassikaliseks soul'iks ei peaks. Küll aga võttis Riho Sibul kõik selle, mida nägi Grapsi Magnetic Bandis ja tegi ise veel huvitavamalt ja ehk isegi paremini.
Raul Vaigla, Riho Sibula ja Aare Põdra koostöös sündinud VSP Projekt on paljuski unustatud, kuid "Kuulast" teavad pea kõik, kes kunagi midagigi Riho Sibulast kuulnud. Mõnes mõttes on see ka üks Sibula lihtsamaid ning oma lihtsuses lummavamalt kaunimaid lugusid üldse. Kinnitus sellest, miks teda nimetatakse üheks Eesti parimaks kitarristiks.
Vähe on lugusid, mis niiviisi noa südamesse virutavad ja hetkekski leevendust ei paku. Riho Sibula 2004. aastal ilmunud album "Must" on pühendatud tema lahkunud isale, õigemini on sellesse muusikasse valatud kogu valu ja lein, kurbus ja ütlemata jäänud sõnad. "Must 5" on plaadi tipphetk, stiihiline kitarritolm, mis justkui ei allukski Sibula kontrollile. Lõpus vajutab pitseri veel Dylan Thomase luuletus "And Death Shall Have No Dominion". Lugu, mida ma kardan ja alati kuulata ei julgegi.
Liisi Koikson "Tähesära" (2006)
Muidugi, seda lugu on esitanud ja salvestanud korduvalt ka Riho Sibul ise, kuid igati sobib siia kõrvale tuua näide sellest, kuidas tema kirjutatud meloodia hakkab särama ka teiste lauljate käe all. "Tähesära" on üks parimaid näiteid Sibula ja Koržetsi aastatepikkusest koostööst ja sõprusest: see lugu on kriipivalt, isegi veidi ebamugavalt aus, seda kuulates jääb mulje, et laulja – olgu see siis Sibul või Koikson – rebib mõne minutiga oma hinge kuulaja ees valla ja näitab julgelt kõike, mis seal peidus on.
Selle looga sai mõnes mõttes ring täis: Ultima Thule seni viimasel plaadil "Jälgede jälgedes" ilmus lugu "Pilv", mis on "Aia" mõtteline järg: isegi kitarrikäik, millega "Pilv" algab, on õrn variatsioon või kaja aastakümnete tagusest tippteosest. Aga ega "Pilv" pole kuidagi kehvem, soul'ist on küll võrsunud hoopis toores bluusine riffrock, aga süda on sama koha peal ja energiat on isegi kraadi võrra rohkem.
Juhan "Ma kõndisin metsa poole" (2013)
Viimastel aastatel ei ilmunud ühtki Ultima Thule albumit ega ka Sibula sooloplaati, küll aga keskendus ta projektile Juhan, kus nad viisistasid koos Jaak Sooäärega kahe albumi jagu Juhan Liivi tekste. Esimene album on otsast ääreni täis pärle, seal sulab kokku Sibula bluusivokaal ja psühhedeelne jazz, mis ei allu naljalt liigitustele. Seal on tumedaid deemonlikke varjundeid ja ükskuid päikesekiiri, mis sünkjasmustast taevast end läbi suruvad.
Riho Sibul "Vahel harva, härmas aasal" (2014)
Sibula seni viimane sooloalbum "Berliini päevik. Taevaskoda" ilmus 2014. aastal ning tegu polnud mingi lati alt läbi jooksmisega, vaid see läks uhkusega tema kullafondi hulka. Üks mõjuvamaid hetki plaadil on "Vahel harva, härmas aasal", habras ballaad, kus Sibul sositaks otsekui kuulajale kõrva. Ja see tasane, ilma kiirustamata esitatud pärl poeb otse südamesse, tee, mis sa tahad.
