Vaiko Eplik kinnitas, et kui mõjutajaid on inimesel mustmiljon, siis eeskujusid on väga vähe. "Riho Sibul oli aga kindlasti suur eeskuju ning seda nii muusiku kui ka inimesena," sõnas ta ja lisas, et on isegi imelik temast minevikuvormis rääkida. "Riho oli kindlasti üks nendest, kelle kogu tegevusest ja olemusest oli palju õppida, mina loen teda üheks kõige suuremaks kodumaiseks eeskujuks."

Epliku hinnangul oli Riho Sibulal Eesti muusikasse kaks väga suurt teenet. "Esmalt aastakümnete pikkune tegevus Ultima Thulega, kellega nad minu jaoks kodustasid eestikeelse blues'i, Eesti väärt luulet viisistati ka varem rock'is, aga nad leidsid väga orgaanilise viisi, kuidas eesti keeles rock-muusikat luua, varem oli see kõik pigem intellektuaalse rock'i pärusmaa, Ultima Thule on Eesti rock'i küpsemine."

"Teine on kindlasti tema tekstitundlikkus ja sooloplaadid, mis ei ole vähem olulised ja märkimisväärsed, sest tal oli fenomenaalne oskus, kuidas ta suutis mõtestada teksti ja seda edasi anda," ütles Eplik ja lisas, et eraelus oli Sibul kõndiv Eesti luule entsüklopeedia. "Ta võis peast tsiteerida ükskõik millist Eesti luuletajat," mainis ta, rõhutades, et sellist tekstitundlikkust ja -maitset ei saagi võib-olla kunagi rohkem olema. "Selles ei olnud talle võrdset."

"Riho tegi kõike talle ainuomase väärikuse ja maitsekusega, temaga koos töötamine oli juba ette võidetud lahing," ütles ta ja lisas, et ka nende koostöö oli meeldiv ja viljakas. "Ma tean, et tal jäi ka plaadijagu materjali avaldamata, jään väga ootama, et ka see materjal jõuaks kuulajate ette."