Mitte et tahaks kuidagi alavääristada Eestis valminud mängu- ja dokfilme, kuid tuleb paratamatult tõdeda, et just meie lühifilmid on viimastel aastatel eriti tugevalt silma paistnud ning kõige põnevamad asjad on toimunud just seal. Aga kas mõni inimene on neid häid ja hinnatud lühifilme ka päriselt näinud? Kui välja arvata Sander Joone "Sierra", mille reklaamimiseks pidid filmitegijad kohati ikka üliaktiivselt ise trummi taguma, siis enamasti tuhisevad lühilood radari alt välgukiirusel läbi ning maanduvad pärast lühikest lendu kiirelt unustatud filmide tolmuses pööngingunurgas.

Värske lühianima kassett "Kaka, kevad ja teised" on seega rõõmustav erand: lühifilme ei marginaliseerita vägivaldselt ega tehta vaid üksikuid erilinastusi, vaid need tõstetakse hoopis julgelt püünele, seotakse ilus punane lehv ümber ja meelitatakse kavalalt nii pere nooremad kui ka vanemad liikmed kinodesse. A-Film on sama trikki ka varem kasutanud, kinolevis jooksis ka napilt pooletunnine "Suur maalritöö", kuid värske valik on veel tugevam, pärast mida lahkuvad õnnelikuna nii paariaastased põnnid kui ka isad-emad-vanaisad-vanaemad.

"Kaka, kevad ja teised" paneb kõrvuti ninnu-nännu-nunnulood ja salakavalad, aga kõigiti soojad ja sõbralikud õudukad ja trillerid, seega lapsed visatakse heas mõttes külma vette ning lubatakse neil piiluda maailma, mis muidu lastefilmides üldiselt kajastamist ei leia.

Eklektilisus on selle kasseti põhiline märksõna ning ongi oluline rõhutada, et kuigi kinolevi jaoks on viis filmi justkui ühe hõlma alla kistud, siis tegelikult tuleks neist kõigist filmidest ikkagi rääkida eraldi. Muidugi, lähtekoht on neil kõigil sama – aluseks on Andrus Kivirähki lastejutud –, ent sellega ka sarnasused piiruvad, sest kasutatud on eri animatehnikaid ning ka emotsionaalne skaala vaheldub tumedatest tormipilvedest rõkkava päiksepaisteni.

Avalooga "Frikadellid ja pelmeenid" jätkab Heiki Ernits mõnes mõttes sealt, kus "Lepatriinude jõulud" üle 20 aasta tagasi pooleli jäi. Mäletate seda segmenti, kui putukad külmkapid ringi käisid ning kisselli seest õngega marju püüdsid? Tim ja Mia lendasid konservikarbiga kapist välja, aga elu seal siis seisma ei jäänud.

Seega viib Ernits meid rändama nostalgiaradadel, millest me isegi unistada ei osanud: ta kasutab taas seda veidi toorest, nurgelist ja retrohõnguga 3D-animatsiooni ning joonistab tetrapakis gaseeritud veest (!) ja muudest koomilis-veidratest toodetest kõheda labürindi, kus siis peategelased – kaks armsat frikadelli ja kurjakuulutav pelmeen – teineteise eest põgenevad. Ja kui Ernits juba midagi teeb, siis on see alati läbi ja lõhki sõbralik ning elujaatav.

Kui lugu frikadellide ja pelmeeni kassi-hiire mängust võib pere väiksemaid isegi hirmutada, siis "Sitikas Peeter" võtab küll lahkelt kõik vaatajad vastu ega püüa kedagi hirmutada. Veidi üllatavalt Meelis Arulepp on antud juhul värvid kõrvale jätnud ning juhatab vaataja seepiatoonides maailma, ent see värvigamma ei anna edasi mitte nostalgiahõngu, vaid on otsekui mõnusmagus karamelliglasuur, mis kogu filmi katab.

Kui olete hambad sellesse glasuuri sisse löönud, siis tuleb sealt alt välja liigutav mõistulugu pereväärtustest ning oma koha leidmisest. Kuna filmi tegevus toimub loomaaias, siis tekib vägisi ka võrdlus Rao Heidmetsa mõni aasta tagasi valminud "Vigurivänt Volliga", ent erinevalt Heidmetsa lustlikust kaosest on Arulepp joonistanud kokku esteetilise terviku, mis möödub kiirelt, ent teeb südame soojaks.

Ja kui olete end selle nunnupilve peale pikali heitnud, siis tuleb Mikk Mägi, raputab teid sealt ootamatult maha ning näitab, et "Vanamehe multika" teemad sobivad vabalt ka lastefilmi. "Pilt, mis öösel liigutas" on võtnud šnitti legendaarsest briti platsiliinianima stuudiost Aardman, kuid see pole mingi "Lammas Shauni" või "Wallace'i ja Gromiti" uusversioon, vaid ikkagi vanamehelikult groteskne ja hullpöörane sõit läbi Eesti maaelu.

Ei mäletagi ühtki sellist lasteõudusfilmi, mis julgeks päriselt väiksemaid vaatajaid hirmutada, sest kui tihti sõlmitakse jubedused laste jaoks ilusti kokku, siis Mägi ajab lõpuks lastel meelega juhtme kokku ja ei pakugi lõpuks erilist leevendust. Seda kinnitas seansil ka kuuldud küsimus: "Emme-emme, miks see pilt pissib?". Minge ise vaatama, siis saate aru. Või ei saa ka tegelikult, sest ei peagi aru saama, Mikk Mägi absurdil tulebki lasta absurdiks jääda. No näiteks tüdruk, kes käib ringi, konn peos, ja teeb asju konnaseks. Vist üks lemmiktegelasi Eesti filmis üleüldse!

Vilbre ja Arulepa koostöös valminud "Kaka ja kevad" on kogu kasseti kõige ebavajalikum ja ehk isegi ambitsioonitum film, mis läheb visuaalselt kuskile Baby TV suhkruvatiste, ühetaoliste ning totakate animatsioonide tasemele. Eks ma saan aru, et pärast Mikk Mägi hullust on vaja laste hingele veidi palsamit määrida, kuid filmi aluseks oleva Andrus Kivirähki lühijutu pöörasusest ei ole midagi alles jäänud ning idee ühe kakajunni seiklustest ei tule tegelikult sealt üldse välja. See kaka võiks ka olla hiireke või lepatriinu või linnupoeg, vahet ei ole, selle filmi mudelisse sobiksid nad kõik, mõnd nalja tuleks ehk pisut ümber sõnastada.

Täiskasvanud vaatajad on filmi ka näinud juba koos "Eesti matusega", seega mõjubki see hetkel lihtsalt reklaamitrikina. Muidugi on ju tore oma lastele öelda, et lähme kinno vaatama filmi, mille peategelane on kakajunn! Tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et kaka kõlab pealkirjas palju toredamalt kui frikadell või sitikas, seega pöörame lihtsalt rohkem tähelepanu teistele filmidele ja jätame "Kaka ja kevade" kõige pisematele, kes loodetavasti tunnevad sellest rõõmu.

Eks see kaka-lugu lähebki kiirelt meelest, sest kasseti lõpetab täielik pärl, suurejooneline ning originaalne "Kadunud sokid". Oskar Lehemaa nukufilm on isegi nii võimas, et kui keegi näidanud seda mulle pimesi ilma taustainfota, siis oleksin pakkunud, et see on mõni "Coraline'i" režissööri Henry Selicku kõrvalprojektidest, millest ma mitte midagi ei tea. Sarnasusi Selickuga on rohkelt: Lehemaa otsib samuti võlumaailma kohast, mida enamik vaatajad peavad tavaliseks ja igavaks. No kes arvanuks, et voodi all kastide vahel võib käia täiesti isevärki elu? Seejuures ei kalduta aga hetkekski ulmade ja ülemäärase fantaasia suunas, vaid Lehemaa kõnnib õhkõrnal piiril reaalsuse ja unenägude vahel.

"Kadunud sokkide" suurim väärtus on aga just selles lummavas maailmas, kus tegevus toimub. Varem sai räägitud Selickust, kuid detailirohkuse ja dünaamika poolest on Lehemaa värske lühifilm igati võrreldav ka Pixariga: siin on korraga olemas nii sügav eluline puudutus kui ka õrn maagiatolm, tänu millele usume pidevalt, et kõik ekraanil toimuv on võimalik, kuniks kindel pind jalge alt märkamatult haihtub. Soovitan Oskar Lehemaal kiiresti kohvrid ära pakkida ja need vaikselt toanurgas valmis hoida, sest on ainult aja küsimus, millal laias maailmas sellest filmist hais ninna saadakse ning siis on vaid taevas piiriks, mida kõike "Kadunud sokid" saavutada võib.

Soovitan muidugi kõigil värsketel Eesti filmidel silma peal hoida, aga kui tahate saada kiirelt – kogu kassett kestab napilt üle tunni aja – ülevaadet sellest, mida põnevat meie animatsioonis tehakse, siis võtke kindlasti kinoteekond ette. Ja ei pea üldse häbenema, kui teil lapsi pole, kõlbab ka täitsa täiskasvanuna saalis istuda!