Iga režissöör sai filmi jaoks loo "Kaka ja kevad", "Tont ja Facebook" ja "Karneval ja kartulisalat" raamatutest ise välja valida. "Põhimõtteliselt nagu Rootsi laud, igaüks võis endale ühe loo noppida," kirjeldas Lehemaa.

Lehemaa lühifilm kannab pealkirja "Kadunud sokid", mille algmaterjaliks on lühijutt "Isa sokid". "Mul oli palju favoriite, aga "Isa sokid" oli mu lemmiklugu. Mul kuidagi hakkas fantaasia jooksma, seal on mingi X-faktor. Kunagi ei tea, mis mingid mahlad ajus liikuma paneb," sõnas režissöör.

Lehemaa sõnul kõnetasid teda selles loos peremudel ja -dünaamika, fantaasiamaailm ja peategelasteks olevad sokid. "Seda voodialust maailma seal loos eriti ei olnudki, seal oli lihtsalt selline seik, et isa sokid olid voodi alla ära kadunud, aga selle peale hakkas mul fantaasia tööle, et mis seal voodi all kõik olla võiks," selgitas ta.

"Kadunud sokid" jõudis ekraanile nukufilmina. Lehemaa rääkis, et talle meeldib nukufilme teha seetõttu, et nendega kaasneb justkui käegakatsutav kvaliteet. "Kes ei tea, siis nukufilm on jäädvustatud fotode kaupa. Kõik nukud ja dekoratsioonid, mis üles pildistatakse, on füüsiliselt üles ehitatud," selgitas ta. "Sisuliselt on see nagu nukkudega mängimine."

Nukufilmipisiku sai Lehemaa külge "Vanamehe filmist". "See oli kaks aastat minu elust ja tol hetkel väga pingeline, lõbus ja suur välja kutse. Kui ma olin sellest toibunud, avastasin, et see pisik on mul jäädavalt küljes. Ma loodan, et "Kadunud sokid" ei jää mu viimaseks nukufilmiks."