Kivirähk: minu lasteraamatutest tuleb "Kaka ja kevad" inimestele esimesena meelde
Kirjanik Andrus Kivirähk ütles "Vikerhommikule" antud intervjuus, et oma lapsepõlve multifilme ta õudseks ei pea, küll aga olid mõned tema arvates erakordselt igavad.
Lastefilmikassetis "Kaka, kevad ja teised" saab näha ka Andrus Kivirähki, kelle lugudel need lühifilmid põhinevad, kuid kirjanik ei nimetaks seda näitlemiseks. "Näitleja mängib ikkagi mingit rolli, aga mina esinesin seal iseendana, koeraperemehe ja Andrusena, mängida ei tulnud midagi, pigem käituda loomulikult ja juhatada sisse neid filme," selgitas ta ja lisas, et mõneti võib teda võrrelda Onu Remuse või ka Alfred Hitchcockiga, kes juhatas samuti oma filme ise sisse. "Kõige loogilisem olingi mina ise, milleks võtta mingi näitleja ja mõelda talle välja muinasjutuvestja roll, ma võisin seda ise teha."
"Kaka ja kevade" eluloo taga on Kivirähki sõnul ikka pealkiri. "See eristub ja jääb meelde, teistel lasteraamatutel pole võib-olla isegi vähem lugejaid, aga see pealkiri tuleb esimesena meelde, kui küsitakse Andrus Kivirähki lasteraamatuid," ütles ta ja lisas, et võib öelda, et see on õigesti valitud pealkiri.
Kirjanik ise filmide valmimisse kuidagi ei sekkunud. "Mulle oli see väga põnev, et mida välja valiti ja mida nende lugudega tehti, mina kuidagi õpetama ega näppima ei läinud," sõnas ta ja lisas, et kõige põnevam oli vaadata neid filme, kui režissöör on tema loost veel edasi mõelnud ja uusi süžeepöördeid sisse keevitanud. "Ilmselt jäid tänu sellele enim silma Mikk Mägi "Pilt, mis öösel liigutas" ja Oskar Lehemaa "Kadunud sokid", neid oli mul kõige põnevam vaadata, sest ma ei teadnud, mis veel juhtuma hakkab, teiste puhul midagi üllatavat ei tulnud, kuigi kõik oli väga kenasti tehtud."
Oma lapsepõlve multifilme Kivirähk tingimata õudseks ei pea, küll aga olid mõned tema arvates erakordselt igavad. "Ma vaatasin neid nii palju, kui võimalik, minu lapsepõlves ei olnud nii, et vaatasid siis, kui tahtsid, vaid vaatasid kell kaheksa õhtul, kui neid näidati, aga kui oli pidupäev nagu vana-aasta õhtu või 1. jaanuar, siis näidati rohkem," sõnas ta ja lisas, et samas kunagi ei teadnud, mida näidati. "Võisid tulla toredad filmid nagu "Kolm sõpra Prostokvašinost" või "Karlsson katuselt", aga võis tulla ka midagi märksa igavamat."
Eriline maiuspala oli tema sõnul ka Soome televisioonist neljapäeviti tulev "Pätkis", kus näidati nii Disney multikaid kui ka "Smurfe". "Seda ma vaatasin alati suure huviga," kinnitas ta ja mainis, et kui sai veel ka näiteks "Tom ja Jerryt" näha, siis oli selline tunne, nagu oleks banaani saanud.
Toimetaja: Kaspar Viilup, intervjueeris Margit Kilumets
Allikas: "Vikerhommik"