"Üks mees on surnud. Teise mehe elu on kaalul. Ma palun teid tungivalt arutleda ausalt ja läbimõeldult. Kui teil on õigustatud kahtlus, peate tooma mulle otsuse "mitte süüdi"." Nende vanemkohtuniku sõnadega algab Reginald Rose'i "12 vihast meest" (telenäidend 1951; filmistsenaarium 1957). Draamateatri uuslavastuses lausub neid sõnu Rein Oja hääl, vanemkohtunik lisab väsinud ohkega: "Ma ei kadesta teid..."

Ometi on põhjust kadestada nii Hendrik Toompere lavastuse näitlejate ansamblit kui ka publikut. Väidan seda 7. märtsi etenduse põhjal, mis oli otsast lõpuni raju ja kompromissitult kaasakiskuv. Kohturuumi palavus tungib saali otseses ja kujundlikus tähenduses. Piksekärgatused ei too leevendust, vastupidi, vihma- ja vihavalingud valguvad läbi lae ja panevad vandekohtunikel katuse sõitma. Ervin Õunapuu õhuline stsenograafia, koosmõjus valgus- ja videokujunduse ning helikujundusega avardab kujutlusruumi. Aknatagune õitsev loodus kaob ja ilmub taas, luues kontrasti proosalise interjööriga.

Reginald Rose'i näidendit on Eesti lavadel mängitud varem kaks korda. Ei unune Mikk Mikiveri tugev psühholoogiline lavastus Vanemuises (1997). Mäletan Hannes Kaljujärve – kaheksanda vandekohtuniku intensiivseid kahtlusi, Heikki Haravee (üheksas), Aivar Tommingase (üheteistkümnes), Tiit Palu (kaheteistkümnes) ja teiste intonatsioone. Veenev ja vajalik koolitöö oli Mart Kolditsa lavastus "12 vihast", EMTA lavakunstikooli 28. lennu tudengitega (2018), kus kolm osatäitjat olid naised – nagu muide nüüdki, ainult et rollid ei kattu.

Kolm on kohtu seadus. Möödunud sajandi keskpaigas kirjutatud näidend on muutunud ehmatavalt ajakohaseks ja Toompere lavastajana selle ära tundnud. Kriminaalne süžee ei näi esmatähtis, iseäranis kui sisu juba tuttav. Sarkastiliselt valusaks sõnumiks paisub meie väitluskultuuri ehk -kultuurituse teisenemine ajas, manipuleerimine ja manipuleeritavus, lahmimine, ülbe ükskõiksus, solvamine, seisukohatus jne.

Teksti on löövalt pikitud nüüdisparoole, kas või sotsiaalmeediast ja poliitretoorikast äratuntavat sõnakasutust. Seitsmes vandekohtunik (Christopher Rajaveer) põlastab arvamusfestivali, kus juuksekarva lõhki aetakse, vägagi tuttav tuleb ette tema kirglik sisserändajate süüdistamine. Kümnenda vandekohtuniku (Merle Palmiste) vihakõne kubiseb "värdjatest". Palmiste tegelaskuju, kahupäine joviaalne automüüja, mõjub esiotsa koomiliselt, ent muundub üha õõvastavamaks, viimaks jääb vaid nõustuda vaikse ja väärika üheksanda vandekohtuniku (Ain Lutsepp) diagnoosiga: te olete haige inimene.

Kõigile kaheteistkümnele on antud oma isikupära, vahvalt jahmatavad kolme naise soengud, kostüümid ja rollijoonised, füüsise ja häälekasutuse kaudu paotuv mõttemaailm. Viire Valdma viies vandekohtunik on lohmakas, introvertne agulitaustaga pastor. Intriigi käivitab ainsana "mitte süüdi" hääletav kaheksas vandekohtunik, juhtumisse visalt süüviv arhitekt, kelle Harriet Toompere mängib sümpaatseks oma peaga mõtlejaks, ses rollis näeb põnevaid kohandumisi, ärritusepuhanguid ja rahunemisi. 

Hendrik Toompere lavastajakäekirjas on iseloomulikud vimkad: näiteks läheb katki vandekohtu esimehe tool või hakkab järsku oma elu elama ventilaator, mis allapoole laskudes mõjub kui  ähvardav lennuk. Esimeest, kes otsustusprotsessi ohjamisega jänni jääb, mängib Toompere ise, see roll võimaldab mõnulevat lavastajapilku.

Igal tegelasel on oma suhtumine või suhtumatus. Teine vandekohtunik (Raimo Pass) viibib omas mullis, virgudes vahetevahel; kuues (Jüri Tiidus) mõtleb kaasa ega luba solvata vanahärrat; võõramaalase kerge aktsendiga üheteistkümnes (Karmo Nigula) kaitseb demokraatia ideaalolemust; kaheteistkümnes (Markus Luik) on vaimutsev reklaamiguru, kes oma arvamuseni ei jõuagi. Irriteeriva inimtüübi visandab Jan Uuspõld, tema neljas vandekohtunik hoiab kerget distantsi, mis peegeldub hääletoonis, ta ratsionaalses kohanemisvõimes on midagi hiiliv-ohtlikku.

Sündmuslik on Andres Puustusmaa comeback draamateatri lavale, rõõm jälgida teda hallipäise, hüpervihase kolmanda vandekohtunikuna. Too mees kinnitab ise korduvalt, et kaotab kergesti enesevalitsuse. Tema vahkviha tuleb sama toore jõuga taltsutada. Seda mõjusam on kokkuvarisemine finaalis, mis kinnitab, kui isiklikult võtab tema kohtualuse poisi kuritööd – isatappu. Siin paotub armutu elusaatus, sügavamalt kui ühelgi teisel.

"12 vihast meest" on meisterliku ansamblimängu ja ülimalt ajatundliku sõnumiga lavastus, millele kaasa elada ühtaegu vaimustav ja ängistav, järelmõju aga tervendav.