Arvustus. Mineviku jäänukid tänapäeva kastmes

Kunstinäitus
Kunstnikud Art Allmägi ja Katrin Piile
"Paremad ajad …"
Viljandi Rüki galerii
Avatud 18. veebruarist 25. märtsini 2023
Skulptor Art Allmägi ja maalikunstnik Katrin Piile mängivad Rüki galeriis minevikuga – mida on ajas oluliseks peetud ning kuidas läheneda ajaloo romantiseerimisihalusele. Nad mõlemad teevad seda omal moel, Piile lõputute tapeedikihistuste ja Allmägi arhitektuuripärandiga. Näituse seinatekst sedastab mõtet mineviku hindamise üle. Kunsti- ja arhitektuuriajalugu tegelevad mõlemad aktiivselt kaanoni loomisega. See tähendab, et mingit hulka teostest väärtustatakse enam kui teisi. Kaanoni olemuses ei ole midagi halba, kui on teadvustatud, et tegu on vaid ühe hulga teostega suures kunstiajaloos. Kogu maailma kunsti- ja ja arhitektuuriajaloos on teatud teosed tuntumad ja tunnustatud kui teised. Kellel on õigus otsustada, mis on väärtuslik? Mis juhtub teostega, mida ei tõsteta püünele, mida ei võeta muinsuskaitse all või ei osteta kunstimuuseumi kogusse?
Allmägi toob näitusesaali antiikvaremeid meenutava suuremõõtmelise installatsiooni, mis koosneb suurematest-väiksematest juppidest. Kokku moodustas see rotunda-kujulise paviljoni, mustal konstruktsioonil seismas üks kaugelt äratuntav dooria sammas. Allmägi tõi Rüki galeriisse selle osa arhitektuuriajaloost, mis on ilma vähimagi kahtluseta väärtustatud. Vana-Kreekasse tagasiviiv arhitektuuristiil on lõputu varasalv, mis toitis kunstnike ja arhitektide loomingut vähemalt renessansist hilisklassitsismini. Inimesed on aastasadu imetlenud klassikalist arhitektuuri ja ma ütleksin, et selle osas ei ole küsimust, kas inimestele meeldib antiikkarhitektuur ja sellest inspireeritud järellainetus. Intrigeeriv on Allmägi video, kus ta matab vanaaegse välimusega büsti mulla sisse. Ja kui vaadata saalis ringi, siis leiab selle sama maetud büstiga anuma näitusesaalist, kuid sellel on väike lisand. Nimelt on sinna mulda istutatud seemneid ja nüüd kasvab sealt samalt mullakihist välja rohelus.
Kui vaadata Allmägi teoseid Eesti kontekstis, siis seostuvad need varemejupid mulle pigem meie lagunevate mõisate peahoonetega. Eestis on palju väga kehvas seisus mõisahooneid, mis kunagi särasid täies hiilguses. Baltisakslased ehitasid Eestisse mõisasid, mis esindasid suurepäraselt Lääne-Euroopas levinud arhitektuuristiile, kuid tänaseks päevaks on paljud neist pikalt tühjana seisnud ning kasutuseta maja teadagi laguneb. Ei saa öelda, et kõik peahooned on kehvas seisus, sest mõnel neist on agarad omanikud, kes on suuri kulutusi tehes mõisatele elu sisse puhunud, kuid need on siiski vaid mõned. Ent kas pole ka uhkete mõisate ja neid ümbritsevate hoonete-rotundade imetlemine ajaloo ilustamine? Seda just selles mõttes, et kui lapata arhitektuuriraamatuid, siis on seal lõputuid kaadreid kõige uhkematest hoonetest. Ka siis, kui räägime mõisatest, mõtlevad inimesed peaasjalikult nende all peahooneid, kuid abihooned jäävad tähelepanuta. Kui Allmägi suhestus erinevate kunstiajaloo suurte eetiliste küsimustega, siis maalikunstnik Piile on märksa abstraktsem. Ta eksponeeris Rükis hulka maale, millest igaühel oli kujutatud mitut kihti pilte, mis meenutasid enamuses tapeete. Need olid värvikirevad, ent siiski tasakaalustatud. Kõike muud kui minimalistlikud, aga Piilel on silma kokku panna värve ja mustreid selliselt, et need ei võta silme eest kirjuks.
Piile maalid näitavad kodukihistusi – paljudes vanemates majades on tänini kiht-kihilt eri ajastute tapeete, mis kõik kannavad endast erinevate aegade mälestusi. Lisaks tapeetidele oli maalidel ka hüperrealistlikuna mõjuvaid detailid, nagu kokkukäkerdatud ja siis lahtisilutud paber, mis jäljendas oskuslikult päris paberit. Hüperrealistlikuna mõjusid ka teibiribad, mille Piile maalis tapeediäärtesse. Kokku tekkis maalidel mulje seinale teibitud tapeeditükkidest, mis panid mind teoseid võimalikult lähedalt vaatama, sest isegi minul tekkis mulje, et äkki on ikkagi lõuendile midagi muud kleebitud. Ent pika uurimise järel sain aru, et tegu on oskusliku hüperrealismi võttega, mida ei tule tänapäevases Eesti maalikunstis väga tihti ette.
Kui Piile töötas motiivide ja visuaalidega, mis sobituvad ta loomingusse väga loogiliselt, siis Allmägi oli minu jaoks üllatus. Allmägi on minu arvates üks teravamaid, julgemaid ja provokatiivsemaid kaasaegseid kunstnikke, kelle varasemasse teemaderingi kuulub homofoobia, sõda ja poliitika laiemalt. Aastal 2019 oli Allmägil Draakoni galeriis näitus "Tulge suudelge tulevase presidendi kätt", mis koosnes punasest troonil istuva mehe figuuri, ees lahtirullitult punane vaip. Teose nimes ei olnud otsest viidet kellelegi, aga igaüks, kes sellele pilgu peale viskas, sai selgelt aru, et tegu on Vladimir Putiniga. Arvestades seda, et Draakoni vastas on Vene saatkond, oli tegu intrigeeriva näitusega. Kas Rüki näitus on Allmägile rahulikum vahepeatus? Midagi n-ö kergemat vahelduseks? Ma ei ütle, et arhitektuuriajaloo küsimustega tegelemine ei oleks huvitav või mitmekülgne, kuid Allmägi varasema loomingu mõttes on tegu suhteliselt pehme teemaga. Ootan huviga, mida Allmägi järgmisena näitusesaali toob – jätkab ta poliitikaga või uuel lainel?
Toimetaja: Merit Maarits