"Ilmselt Kaarel oli selline inimene, kelle kohta paljud ütleksid renessansiinimene. Ei olnud asju, millega ta ei tegelenud, ja enamasti kui ta millegagi tegeles, siis äärmiselt andekalt, väga stiilipuhtalt. Aga seda püsivust oli minimaalselt," rääkis Taul Klassikaraadio saates "Delta".

"Muusika, helid – ta tõepoolest igapäevaselt tegeles sellega, kogus ja jagas muusikat. See oli kõige nähtavamalt temaga seotud. Aga mis puudutab kinematograafiat – filmide tegemisele kaasa aitamine jne, erinevad kunstiprojektid, kas jutumärkides või mitte – siis ta obsessiivselt pildistas ja just mitte telefoniga, vaid viimasel ajal seebikarpidega, aga varem ka ässamate peegelkaameratega. Alati küll filmilindile."

Kaarli jäädvustatud fotodel on Tauli sõnul üks kindel temaatika, mis võib küll kõlada natuke labaselt – seltskonnakroonika. "Teda võib pidada seltskonnakroonikuks /---/ mis puudutab just Tallinna alternatiivset või isepäiset klubi- ja peoskeenet. Seda ta pildistas. Nii et selline 00ndate, 10ndate ja 20ndate generatsioonide vahetumine, üleskasvamine, see on seal portreteeritud," kirjeldas ta.

Aga teiselt poolt on Kaarel lisaks oma põlvkonnakaaslaste pildistamisele ka väga oskuslikult, armsalt ja intiimselt lähenenud oma kõige lähedasematele inimestele, perekonnale, tunnistas ta. "Õde, vanaema – kes oli talle ülimalt oluline inimene –, ja teised pereliikmed, ja võib-olla kolmandaks ka – see kõlab meelevaldselt – aga kõige selle taustal peegeldub tema ise ka looja, autori ja elukunstnikuna."

Taul märkis, et samas nii mõnigi Kaarli kaaslane mäletab, et see seebikarp, mis tal tol hetkel kaasas oli, läks inimeste vahel rändama, nii et ta on sattunud ka ise oma fotodele. "Näiteks üks tegevus, millest ta oli tohutult sisse võetud, oli malemäng. Nii et näitusel näeb nii mõndagi malemängu, kus Kaarel on ka ise lahingus."

Ta meenutas, et kui näituse idee idanema hakkas, siis nõustusid nad isekeskis, et ei tahaks, et selleks tuleks sünge mälestusnäitus, memoriaal või monument. Teisalt tuli vaadata näkku olukorrale, et Kaarli lahkumisest on möödunud aasta ja foto on paratamatult žanr, mis tegeleb mälestamise ning mäletamisega.

"Kui me alguses mõtlesime, et lähme täispangale, et see näitus on memoriaali moodi, kus on vähe fotosid, siis neist tuhandetest välja peilida 15 ... ikkagi aina rohkem tundus, et ei, see on natuke liiga sünge ja püüdsime selle kaardipaki rohkem sassi lüüa, nii et lõpuks on ikkagi rohkem kui sada tööd," selgitas Taul.

Fotod on erinevates formaatides, suurustes, mustvalged, värvilised ja mängivad siin-seal välja väikesed lood või narratiivid, ka autori enda lugusid järgides. "Tal on näiteks üks seeria, kus ta käis päev otsa oma vanaemal järel ja tema päeva pildistas."

Fotodel saatetekste ei ole, aga päris ilma saateta näitus ei ole – Kaarli väga lähedane sõber ja DJ Kersten Kõrge on näitusele pannud kokku helitausta. "Seal on lood, mis kannavad seda näitust ja see saab olema selles mõttes väga personaalne ja intiimne."

ArtDepoo galerii (Jahu 12, Tallinn) näituse, millele andis nime Kaarlile iseloomulikult eneseiroonilise nimega saade "Seinast seina tapeediks" IDA raadios, panid kokku Helmi Arrak, Johann 3000, Kersten Kõrge, Natalie Mets, Gregor Taul ja Ann Valter. See jääb avatuks 29. aprillini 2023.