Peeter Jalakas meenutas, et Juhan Ulfsak oli kõige esimene näitleja, kes Von Krahli teatri palgale võeti. "Ta on ilmselgelt juhiomadustega inimene ja nii pea, kui sinna ka teised tulid, siis oli kohe selge, kes trupi liidriks saab," ütles ta ja lisas, et Ulfsakit ei saa pidada kindlasti kontseptualistiks. "Tal ei ole mingit läbivat ideed elus, mille nimel midagi teha, ta on just tundeinimene, sest olukorrad muutuvad, ideed muutuvad ja nii edasi."

"Mulle tundub, et ta lausa otsib tundmatust, tema puhul on ka see huvitav, et mida sõgedam asi, seda suurema innuga ta tahab seda katsetada," mainis Jalakas ja lisas, et mõnele inimesele võib Juhan Ulfsak mõjuda väga ärritavalt ja arrogantselt. "Ta kindlasti ei ole easy going, et natukene lobised ja juba oleme semud."

Tristan Priimägi sõnas, et tema jaoks Juhan Ulfsak postmodernistlik näitleja. "Ta on filmis alati enesest teadlik, võtab seda justkui mänguna, mulle tundub, et tema tegelane on tegelikult teadlik sellest, et tema sees on mingi näitleja, kes tema eest tegutseb ja ka ta ise on teadlik alati sellest maailmast, kus ta parasjagu asub ja on võimeline ka seda kõrvalt vaatama."

"Minu arust meeldib talle ennekõike mängida tegelasi, kes kannavad mingit maski, võib-olla ka seetõttu, et ta ise näitlejana saab selle rollimaski taga vabalt toimetada, aga selle kontrastis peitub ka tohutu jõud, kui tal rollis see mask maha tuleb ja see siiruse nupp sisse lülitatakse, ma usun, et seetõttu on need siirad hetked potentsiaalselt palju tugevamad," mainis Priimägi.

"Huvitav, et näitlejate puhul seatakse tihti etaloniks seda, kuivõrd palju ta suudab rolliga kokku sulanduda ja need on need rollid, mille eest antakse Oscareid ja suuri preemiaid, aga Juhan Ulfsak selline näitleja ei ole, nagu ka ütleme Robert DeNiro esimestel kümnenditel, DeNiro võis kaalust võtta alla, võtta juurde, viilida omal hambad maha ja teha seitse muud imet, aga me ikka vaatasime nii rolli ning teda kui näitlejat korraga, ta ei saanud sealt kunagi välja," selgitas Tristan Priimägi.

Ta tõi ka välja, et kui postmodernismi üks tunnus on kõrge ja madala ühildamine ning nende vahelise piiri hägustamine, siis Juhan Ulfsakil see päris välja ei tule. "Isegi kui ta on pätt ja kaltsakas, on temas säilinud mingi aristokraatia."