John Fowles'i 1960-ndatel kirjutatud triller "Liblikapüüdja" on õõvastav psühholoogiline põnevik Ferdinandist, kes röövib kunstitudengi sooviga ta endasse armuma panna. Antud triller võtab edenedes aina süngemaid pöördeid, võimaldades mõlema peategelase mõttemaailma kiht kihi haaval lahti harutada.

Lugesin Fowles'i põnevat debüütromaani õrnas eas ning hindasin seda ebatervet armastuslugu kõrgelt. Kunstitudengist Miranda Grey ja liblikate kollektsioneerijast Ferdinand (Fredrick) Clegg olid mitmepalgelised tegelased ning nendevaheline psühholoogiline mäng intensiivne.

Fowles'il leidusid imetabased oskused: panna lugejaid kaasa tundma inimröövijale, kelle vastu ei tahaks mingil juhul empaatiat üles näidata ja leida ebainimlikest olukordadest inimlikke teemasid – Mis on vägivald? Mis juhtub üksiku, meeleheitel inimesega, kellest pole elu sees hoolitud? Miks hakatakse ekstreemsetes situatsioonides elule palju positiivsemalt mõtlema?

Lavastaja Kersti Heinloo on ERR-ile antud intervjuus öelnud, et teda käivitas "Liblikapüüdja" puhul elujõuline naistegelane. Tõsi, Miranda on selles lavastuses väga elujanu täis. Neiu otsib igast olukorrast väljapääsu ja järgib oma väärtusi, mis mõjub inspireerivalt. Ei mäletagi, millal viimati mõnest tegelasest inspiratsiooni sain. 

Kellerteatri "Liblikapüüdjas" on fookusesse seatud John Fowles'i tekst ja näitlejatööd. Nimelt on Kristjan Suitsu kunstnikutöö minimalistlik, ent annab palju mänguruumi. Laval paiknevad erinevat värvi õhupallid, mis huvitaval kombel tähistavad Ferdinandi kogutud liblikaid ja muusikakeskust, ning liivakasti meenutav areen, millest saab lavastuse jooksul nii kirst, kõle kelder kui ka avar elutuba. Areen paistab õhupallide vahelt selgelt välja, mis annab publikule märku, et Miranda on Ferdinandi kollektsiooni olulisim komponent. Lavapilt on intrigeeriv, nagu Suitsu puhul ikka. 

Lavastuses leidub ka süsimusta huumorit, mis on algmaterjali tumedust arvestades õigustatud leid – hea nali aitab vaatajatel keerulisi teemasid paremini seedida. Siiski tundsin, et esietendusel oli publikul raske huumorit vastu võtta. Kui naljaga pooleks öelda, siis huumor paistis vaatajate eest nagu liblikas mööda lendavat. Muidugi, eks absurditaju ja huumorisoon olegi igal inimesel erinevad.

Rene Topolevi valguskujundus loob pineva õhkkonna, mis oli väga selgelt tajutav, leidlikuks lahenduseks on varjude mäng Kellerteatri saali kivist seinal – see paneb toimuvat pingsamalt vaatama. Raido Linkmanni helikujundus mõjub salapäraselt ja intensiivselt, andes efektiivselt edasi kananaha ihule toova meeleolu, mida kunagi "Liblikapüüdja" raamatut lugedes tundsin. 

Näitlejatöö on üle mõistuse hea. Maris Nõlvaku kehastatud Miranda kunstilembus, viha ja frustratsioon on siirad. Naisel lähevad joonistamisest rääkides lausa silmad särama. Nõlvak on Mirandana nii õrn kui ka jõuline, tema tegelane mõtleb pidevalt, kuidas enda vangistajat üle kavaldada ning lõppude lõpuks on vangistusest pääsemiseks valmis isegi oma tõekspidamisi eirama. Miranda meeleheitlikkus on usutav, näitlejanna maalib keerulise tegelaskuju publiku silme ette kui andekas kunstnik.

Sander Roosimäele on Eesti teatriauhindade nominatsioon ilmselt kindlustatud. Mehe sisemist pinget, puhtuse maaniat, järske liigutusi, veidraid näoilmeid, hullumeelset pilku oli äärmiselt huvitav jälgida. Roosimägi esitab teksti täpselt, sisendusjõuliselt, tema hääles peituvad erinevad varjundid. Hästi jäi meelde Roosimäe lavastuse alguses kõlanud monoloog, mida näitleja kõneleb pimedas äraootaval, aga samas hirmunud toonil. 

Kersti Heinloo kirjutatud instseneering liigub üldiselt ladusas tempos, dialoog on sujuv, mahlakas, ent lavastuse lõpp on natuke järsk. Miranda ja Ferdinandi traagikat oleks saanud rohkem välja arendada, rahulikumas tempos läbi mõtestada, sest kuidagi kiirelt sai toimunule ots peale sõlmitud. Oleksin tahtnud natuke rohkem olukorra traagilisust tunda.  

Samuti tundub mulle, et lavastusmeeskond pole kõiki John Fowles'i trilleri nüansse tabanud. Puuduseid tajusin just tegelaste puhul. Kui Fowles'i tekst võimaldas inimröövijale kaasa tunda, siis Kersti Heinloo lavastus seda ei tee. Kellerteatri lavastus kujutab Ferdinand Cleggi mitmepalgelise veidrikuna, ent mitte kordagi ei teki teatrisaalis tunnet, et talle saab kaasa tunda ning tegelane jääb pisut enigmaatiliseks.

Arusaadavatel põhjustel võib headel lugejatel tekkida küsimus, kas on vaja tüdruku röövija vastu empaatiat üles näidata. Minu meelest on, sest see teeb Ferdinandi suhte teda ümbritsevasse maailma arusaadavamaks ning võimaldab vaatajal loos palju sügavamale minna. Samuti on Miranda areng seltskondlikust tudengist enda väärtusi tühistava naiseni Fowles'i romaanis kuidagi avastusterohkem kui lavastuses. 

Kersti Heinloo lavastus on soliidne John Fowles'i trilleri interpretatsioon. Kellerteatris saab näha ägedaid näitlejatöid, omanäolist lavapilti ja kuulda pinevat atmosfääri loovat muusikat. Minu teatrimälestuste kollektsiooni lisandus uus põnev elamus! 

Arvustus on kirjutatud veebiteatri etenduse põhjal.