Kirjutasin kärme vastukaja pärast Rainer Sarneti lavastuse "Ülestähendusi põranda alt" esietendust Linnateatris.¹ See ei kahandanud hingevõlatunnet teatri ees, eks olegi esmareageering pahatihti pealispindne. Umbes nagu vilgas postitus sotsiaalmeedias, mida laval markeeritakse – nutitelefonid kilksatavad, kaks tegelast loevad kommentaare. Ent näilik ajahüpe pärineb Dostojevskilt, kui lugeda kollasekaanelist Loomingu Raamatukogu "Inimene on saladus" (nr 27–30, 1981), mida laval hiiglasuurena eksponeeritakse, leiab nood "säutsud" üles.   

3. mail mängiti "Ülestähendusi…" kümnendat korda. Avastamiseruum ei ole ahenenud, saati siis ammendunud. Ega ammendu ka siinses kirjutises.  

Sarneti lavastus on klaarilt liigendatud: muusika ja laulude, efektsete misanstseenide ja liikumisega. Detaile, mida märgata, on palju. Lavastaja, kunstnik Laura Pählapuu, valguskunstnik Ermil Kallas ja koreograaf Tiina Mölder teostasid originaalse määratluse: tsaariaegne performance. Tundub, et tavatu laad tekitab Linnateatri publikus veel võõrastust, esimene vaatus on nii mõnigi kord möödunud haudvaikuses. Vaheajal on mõned ka ära läinud – kahju, nad ei tea, millest ilma jäävad. Näitlejate kolmik mõistab ja vahendab lavastaja ülesandeid paindliku osadusega. Pillasin esmavastukajas repliigi psühholoogilise teatri ja etenduskunsti piiridest, irooniatiba polnud adresseeritud lavastusele, pigem žüriidele ehk iseendale.

Sarneti lavastuses vahelduvad nõtkelt žanrid ja teiseneb meeleolu, liikudes mänglevast filosoofilisest traktaadist vodevilli või interluudiumi kaudu Dostojevski traagikani.           

Esimene vaatus. Teatraalne traktaat

Põrandaaluse rollis, kes oma urus ülestähendusi teeb, sulega kribab või kirjutusmasinal toksib, on lehvivas Pierrot' rüüs Rain Simmul. (Kuis Pierrot must kostüüm viitab kloun-poeet Alexander Vertinskile, kirjutab Jelena Skulskaja.²) Innukalt ja pilklikult (kõver)peegeldades, kord osatades, kord takka kiites asuvad Põrandaaluse alter egodena märkmeid tegema-lugema-kommenteerima nimiosalise partnerid: Indrek Sammul ja Hele Kõrve liiguvad rollist rolli, on muuhulgas Yang ja Yin.

Põrandaaluse kolmestumine on igati kohane, atraktiivne ja ergastav, samas autoritruu, polemiseerib ju Põrandaalune üha iseendaga, jälgib end kõrvalt, olgu imetluse või tülgastusega. Erinevaid seisukohti, suhtumisi ja varjundeid vahendab näitlejate kolmik vaimuteravalt. Eelnimetatud publiku kaitsekihi-valvsus või erksamad reageeringud mõjutavad etenduse temperatuuri, ka rütmipinget.

Simmuli lavaelu on rollikohaselt loomuldasa soleeriv, peenelt eneseparoodiline. Ta liikumine lavapoodiumil on tõesti vingerjana vilav või tuulepuhangus sügislehena lipendav. Huvitav on kuulatada, kuis Simmul esitab Boriss Grebenštšikovi / Alexander Vertinski laule, teatraalse distantsiga ja siiski sisemonoloogidena, ta libiseb muusikasse hõljuva omarütmiga. Samalaadne omarütm veikleb-võbeleb ka tekstiandmises, hetketi võib nii hajuda sõnatäpsus, mida aga ei saa mõttetihedas ja rütmistatud tervikus endale lubada.    

Dostojevski lühike romaan on liigendatud kahte ossa: "Põrandaalune" ja "Lörtsise lume tõttu". Esimene vaatus toetub valdavalt esimese osa arutlustele, aga mitte ainult. Nii on lisatud ohvitseri tõukamise stseen, sineliks kahmatud vaip moondab Põrandaaluse koomiliseks koonuskrokodilliks.  

Teine vaatus. Apollon on saladus

Lavastuses on oluliseks hoovuseks usk, mis nii teema kui tunnetusena Dostojevski puhul vältimatu. Tunnistan häbiga oma kirjaoskamatust ses teemas, teadmatusest võrsub nii üle- kui alamõtlemist. Lavastuses kannab usuteemat Indrek Sammuli Apollon (sic!), Põrandaaluse teener, keda algteoses mainitakse põgusalt. "Ta oli eakas ja väärikas mees, kes tegeles mõnevõrra rätsepatööga." Laval keskendub Apollon igal vabal hetkel näputööle, mida näeme koos temaga vaimusilmas: ta tikib oma nõelaga midagi imeolulist, mis mahub ära peopessa. Kui teener käsitööd katkestades niidi või lõnga katki kaksab, võpatab Põrandaalune justkui hoobist.

Ses on süsteemi, iga pisimgi liigutus mõjub ligimesele. Sõrmed, käed, žestid on tundlikud kõigil kolmel osalisel. Apollon, keda ta peremees kiuslikult kutsub timukaks (miks?), nihutab eeslaval kivi- või kaljukoopaid, kolme eluaset ehk urgu. Ta rühmab kui sunnitööline ja uurib ahastusega oma käsi, peopesi.    

Zverkovi jube vodevill

Apolloni õrritamise vahelduseks siirdub Põrandaalune koolikaaslase Simonovi manu. Sealt edasi musjöö Zverkovi auks korraldatud einele. Lavapoodiumil, mille tagasein mõjub kui kinolina, veereb minituurne papist tõld, samuti papist restoranilaud. Hele Kõrve Zverkovi semu rollis näib vaheldumisi nais- ja meessoost olevat. Mõõgaga porutšik Zverkov, keda saadetakse kuhugi kubermangu sõdima, on Sammuli kehastuses hirmuäratavalt mahe, aga tema enesevalitsus ei ole küll vaimu vili, kogu olek reedab kättemaksuvalmidust.

Laulunumbrite reas eristub vihuti, ainsana eesti keeles, Zverkovi n-ö pajatus "kuidas ma tunaeile äärepealt oleksin naise võtnud". Sõge, pöörane, ülima komplimendina tahaks öelda: matiuntlik moment! Rahvalik "Urra-urra polka", Sammuli malbes emotsioonitus ettekandes, toob judinad seljale kui labasuse kvintessents. Napakas refrään päädib ähvardava intonatsiooniga, välgatab Zverkovi jälk tuum: "ei jäta külas ühtegi neitsit vahele". Teema "et naeratada võib ja olla lurjus" mängib Sammul siin läbipaistvaks.     

Puusärk lõbumajas

Romaani "Kuritöö ja karistus" kirjutas Dostojevski kohe pärast "Ülestähendusi…". Põrandaaluse arutlustes vilksatab Svidrigailovi eelvisand, kordub koguni sõna läila, millele Simmul andis meeldejääva kõlavärvi Elmo Nüganeni lavastuses "Kuritöö ja karistus" (Linnateatri Põrgulaval, 1999–2007) Svidrigailovi rollis. Ilmselt ei korda Simmul nüüd "läilat" meelega. Sammul mängis Raskolnikovi, võpatusega lugesin Põrandaaluse kirjeldust, mismoodi tema künism põrmustas Liza: "…ta langes toolile tagasi, otsekui oleks talle kirvega pähe löödud." Ka praegu on laval väike kirves ja just Sammul hoiab seda korraks käes, teatrimälu virgumiseks piisab.

Stseen lõbumajas, kus Põrandaalune noorukest Lizat usutleb ja mõnitab, on Simmuli ja Kõrve duettmängus mõjuv. Põrandaalune on heitnud kõrvale lehviva Pierrot' hõlsti, ta musklis käsivarred paljastavad hoopis teistsuguse mehe kui see, kelleks ta on iseenda kirjutanud. Süüdistused ja õigustused peegelduvad Simmuli hääles. Aga eriti Kõrve rollis väärib tähelepanu häälekasutus: tasadusest kriiskamiseni, teeseldud rämedusest valusa vaikimiseni. Mees tirib lavale kirstu, mis varasemate papist siluettide kõrval mõjub armutult, ta heidab ise kirstu, Liza kirstukaanel aga karjub ja vabiseb kui deemoneist seestunu. Mõjugu see pealegi nagu õõvafilmi paroodia, ikka on hingtematvalt halastamatu.     

Algus on lõpp – lõpp on algus

Lavastuse alguses avaneb eesriie ja lumivalges, ainsagi poripritsmeta kasukas kaunitar liugleb üle lava, kandes Venemaa vappi kui õhulist tuulelippu. Hele Kõrve laulab inglihäälel, sama õrnalt laulab ta pärast ränkräiget seestumis-soolot. Lõpus hakkab korduma juba nähtud algus. Kõik on sama, detailideni. Kuni miski muutub. Liza ütleb sõnad, mis ta varem jättis ütlemata.

Põrandaalune pihib Lizale, mida ta varem iseendagi eest on salanud. Muutub nii kolme kaljukoopa ehk uru kui ka kolme inimlapse paiknemine ruumis. Kas inimene on võimeline muutuma? Või on see üksnes Põrandaaluse järjekordne kahetusepalang, oma süütunde ja süümepiina lõppematu üle(s)kirjutus? Millist vastust loeme Simmuli – Pierrot' – Põrandaaluse veekalkvel silmadest, kui ta veelkord puhkeb laulma "Ваши пальцы пахнут ладаном…" ("Te sõrmed lõhnavad viiruki järele…")? 

Aga viimane sõna jäetakse Apollonile. Romaanis on viide, kuidas vana väärikas teener "mõnikord oma sirmi taga psaltrit lugema hakkas". Kui avastseenis Põrandaalune kohtleb Lizat koletult, kordab Apollon kivi najal tasakesi: "Lase mul näha oma üleastumisi, ära lase mul oma venda hukka mõista..." Kui finaalilepituses teed jooma asutatakse, on taas Apolloni päralt palvesõnad, inimese ühtekuuluvusest Jumalaga. Ja ometi, Apolloni susiseva s-i tõttu kõlab tema viimane sõna pimeduses justkui paradiisiaias vonklev ja varitsev madu-ussss…   

¹ https://epl.delfi.ee/artikkel/120167260/arvustus-sellega-paradoksalisti-ulestahendused-veel-ei-lope-rainer-sarneti-lavaversioon-mangitab-dostojevski-teksti-ponevalt

² https://rus.postimees.ee/7744208/elena-skulskaya-shampanskoe-pod-kilechku-zapiski-iz-podpolya-na-scene-linnateatra