Palju õnne uue lavastuse puhul! Kui tuli pakkumine, et võiksite Linnateatrisse lavastama tulla, siis mis olid esimesed mõtted, milliste teoste poole mõtted liikusid? 

Seda lugu olen ma tegelikult ammu tahtnud teha, isegi filmi olen tahtnud teha. Tegelkult ton alles nüüd see õige kooslus selle lavastuse jaoks. Ma olen väga õnnelik, et mul on selline trupp ja sellised näitlejad.

Miks seda lugu nii pikalt olete tahtnud teha?

Dostojevski kirjutab asjadest, millest avalikult ei räägita. Millest kõik mõtlevad, aga millest keegi ei räägi, imelikud ja piinlikud asjad. Loomulikult hakkavad need sees närima ja tulevad kaasa. Praeguses olukorras, kui kõik mõtlevad igapäevaselt Venemaast, siis see lugu ja vene kirjandus laiemalt saab hoopis teistsuguse tähenduse ja uue mõõtme.

Loomulikult pole see lavastuse Venemaa olukorrast, ta on ikkagi inimesest. Aga põhiteema on üksindus, üksinda olemine, see, et sa isoleerid teised inimesed enda ümbert ära, sest sa ei ole võimeline suhtlema teise inimesega. Sellel on nii psühholoogilised kui ka ideoloogilised aspektid. Nii et ma arvan, et ta tänases päevas kõlab see laiemalt.

Mainisite, et mõtlesite loost ka hoopis filmi tegemist. Vaatajana pean tõdema, et teie filmilavastaja pool paistis ka siin lavastuses välja. Näiteks teatrilava paistis mõnes stseenis kohati nagu kinoekraan. Piirid olid siin filmi ja teatri vahel üsna hägused.

Tegelikult on see tavaline blackbox, siin muidu pole mingit lava. Aga kunstnik Laura Pählapuu lõi siia selle maailma, mis on nii filmikaader kui teatrilava, siin on kaks tasapinda, muidu mängitakse blackbox'is ainult ühel tasapinnal.

Nii et siin on sellist tsaariaegse teatri hõngu, kardin käib kinni-lahti, marionetid sõidavad üle lava. Kui hakkasime seda tegema, leppisime kokku žanrinimetuse tsaariaegne performance ja selles võtmes ongi lavastus tehtud.

Seda hõngu oli tunda! Lavastuses kõlas ka palju muusikat, olite ise ka muusikaline kujundaja. Mille pinnalt need valikud tegite?

Kavalehel on kõikide laulude tõlked olemas. Ühe osa muusikast moodustavad kloun Vertinski laulud, ta oligi tsaariaja kloun, kurb kloun, poeet kloun. Ja muusika sinna taha on teinud Boriss Gerebentsikov ansamblist Akvarium ja Andre Maaker tegi oma seade, need olid bändilood, aga ta tegi seaded ühele kitarrile.

Teine pool muusikast on Peterburi bänd Karibasõ, mis on vene dub bänd, kes on kunagi 90ndate lõpuks käinud ka Von Krahlis Tallinnas, seal ma neid nägin, nad kandsid pikki eri värvi vene tikanditega mantleid. Nende laulja Filipp on tänaseks ammu surnud, aga ta on Venemaal kultuskuju nagu Viktor Tso. Kui mul kunagi ammu kooli ajal oli mõte teha sellest film, siis oli just sama mõte, et teha ansambel Karibasõ muusikaga.

Nii visuaali, tegelaste kui teema osas tekivad peas paralleelid ka teie 2021. aasta filmiga "Vaino Vahingu päevaraamat". Kui palju te ise nende kahe teose vahel seoseid näete?

Ma arvan küll, et Dostojevskil ja Vahingul on midagi ühist kasvõi selle sisemise hüsteeria mõttes. See, mis neil peas ja südames toimub, on irratsionaalne hüsteeriline vool, mida näitab ka see sama tekst. Ta on nagu essee, ma tegin sellest dramatiseeringu, aga ta on teadvuse vool, painav ekslev teadvus. Vahing oli ju psühhoanalüütik ja kindlasti on seal mitu sarnast tasandit.