Kuraator Linda Kaljundi sõnul on näitusel üleval tööd, mis räägivad ühtepidi keskkonna ärakasutamisest ja progessiusust ning ka tööd, mis räägivad keskkonna kaitsmisest ja otsivad uusi viise, kuidas rääkida keskkonna probleemidest. "Ka selliseid töid on rohkem Eesti kunstiajaloos, kui oleksin arvanud."

Väljapanekul saab uudistada näiteks seda, kuidas kunstis kajastub muutuv suhe soode, põldude ja põlevkiviga. On nii tellimustöid kaasaegsetelt kunstnikelt kui ka sajandite vanuseid esemeid, nagu vaalahambale graveeritud piltjutustus, mis sillatab eestlaste ja põhjarahvaste loodustunnetuse.

"On huvitav mõelda, kuidas see vaalahammas Alaskalt Eestisse jõudis ning tajuda, kuivõrd Eesti on keskkonnaajaloo kaudu ühendatud 200 aastat
tagasi Vene impeeriumi teises otsas asunud piirkonnaga," rääkis kuraator Bart Pushaw.

Kui harilikult unistavad kuraatorid sellest, et näitustel oleks suur mõju, siis nüüd on astutud reaalseid samme ka selleks, et näitusel oleks võimalikult väike mõju keskkonnale.

"Rohepööre ei ole muuseumi jaoks üldse midagi lihtsat ja enesestmõistetavat," tutvustas kuraator Karin Vincete. "Kõik sai alguse selle sama näituseprojekti alguses juba kolm aastat tagasi."

"Me oleme koos kujundajatega mänginud läbi erinevaid värvilahendusi, kuidas näitusesaal välja näeb, kui panna üks kiht värvi seinale," tõi Vincete näite keskkonnasõbralikest käitumisviisidest.

"Meie näituse plakatid, mida KUMU hoones kasutame, on tehtud vanade plakatite tagumisele poolele. Etiketid on jäätmepaberitele trükitud," jätkas ta. "Valmimas on ka kestliku näituse mudel, millega teised Eesti muuseumid saavad mõõta oma süsinikujälge ning ammutada inspiratsiooni keskkonnamõju vähendamiseks.