Endla teatri "25 °C ja päike" on kõige positiivsem dokumentaallavastus, mida olen näinud. Selles peitub sooja huumorit, äratundmisrõõmu, suvist muusikat ning sentimentaalset igatsust selle kõige soojema aastaaja järele. Lavastus põhineb eestlastega tehtud intervjuudel, millega sooviti kaardistada suvega seotud mälestusi ja assotsiatsioone. Kas aga äratundmist pakkuvad momendid ja eestlaslik sentimentaalsus teevad lavastuse piisavalt huvitavaks?

Dramaturg Paul Piik ja lavastaja Laura Jaanhold märgivad kavalehel, et neil oli antud lavastusega mitu eesmärki. Esiteks: katsetada, kuidas rõõmsameelse dokumentaalteatri tegemine õnnestub. Tavaliselt on dokumentaalteater tegijate sõnul pigem mõtlemapanev ja monoloogide keskne. Teiseks: kõnelda elu väikestest, ent olulisematest hetkedest ja esitada intervjuude vastused mängleva kergusega.

Kunstnik Illimar Vihmar on loonud Endla teatri Küüni suvise idülli, kus ilutsevad vana jalgratas, ratastel riiul, taimede säras kasvuhoone, etendajate kohal kiirgav päike, korvpallikorv ning muud erinevad esemed -- alustades päikesekreemidest, lõpetades suure mootorsaega. Säärane lavapilt võimaldab eestlaste suvised meenutused lustlikult, loovalt publiku ette tuua.

"25 °C ja päikse" puhul panin tähele huvitavat vastuolu. Lavastuse autoritel on sümpaatne soov teha positiivsemat dokumentaalteatrit nii, et see ei koosneks ainult monoloogidest. Ometi tundus, eriti lavastuse esimeses pooles, et laval jäädakse pelgalt intervjuudest saadud vastuseid ette kandma, aga nende vastuste loomingulise lahendamise ja lustlikkusega nii palju ei tegeletud.

Värskendavalt mõjusid lavastuses need momendid, mil intervjuud valguse-, muusika- ja videokujunduse abil lahti mõtestati, sõna jäi sellistes stseenides pigem taustajõuks ning lummavad visuaalid panid aju erksamalt tööle. Teise vaatuse lõpp, mida siinkohal lähemalt ei ava, on eriti kaunis. Endla teatri uuslavastuses leidub ka hetki, mis mõjuvad teraapiliselt. 1. vaatuse lõpus viidi publikuga läbi hingamisharjutus, millega pandi vaataja iseennast ning teisi paremini kuulama. Stseeni ajal tekkis saalis rahustav, turvaline õhkkond.

Kui näitlejad saavad võimaluse lavastuses ümber kehastuda ning ei kõnele enda nimel, nagu lavastuse algusstseenis, kus publikut tervitatakse, on etendajad loomulikud ja vabad. Kadri Rämmeldi mängitud vana naine, kellele meeldib kangesti toimunut meenutada, oli vaimukalt ja täpselt esitatud. Vaatajaskonnaga on Rämmeld distantsi hoidev, näitlejanna olek mõjus veidike külmalt.

Liis Karpov ja Tambet Seling esitavad koos teiste näitlejatega Karavani "Pärlipüüdjat" kaunis omapärases võtmes ning on seda tehes samuti pingevabad. Vaatajatega kontakti astudes kasutavad need kaks näitlejat lauseid, nagu "tore, et tulite", mis ei tekita saalis piisavalt head etendaja-vaataja vahelist suhet. Nimelt on sarnaseid lauseid varemgi kuuldud ja neist on saanud omamoodi klišeed. Sander Rebane on tohutu energiaga etendaja, ta improviseerib publiku, kaasetendajate öeldule ladusalt, aga tema avalik flirtimine naisvaatajatega tekitas ebamugavust. R.A.A.M teatri dokumentaallavastuses nimega "Lotman", kus prooviti samuti etendajate-vaatajate vahelisi piire nihutada, saadi publikuga suhtlemisel paremini hakkama, kuna näitlejad paistsid päriselt saalisistujatest hoolivat. See väljendus näitlejate sõbralikus, avatud olekus. Endla teatri Küünis sellist hoolimist paraku ei kogenud.

Endla teatri uuslavastuses on positiivsust ja mõnusat huumorit, aga minu meelest ei jõuta lavastusega sinna, kuhu soovitakse jõuda. Tundub, et eestlaslikust sentimentaalsusest ning äratundmisrõõmu pakkuvatest momentidest siiski põnevaks dokumentaallavastuseks ei piisa.