Filmid, nagu valdav enamus kunstiteoseid, astuvad publikuga dialoogi hetkest, kui lugejate-vaatajate silme ette jõuab nende pealkiri. Seda enam antud juhul ning siinses keskkonnas, Eestis, kus Marianna Kaadi "Viimane reliikvia" tekitab paratamatu assotsiatsiooni 1969. aastal ekraanidele jõudnud Grigori Kromanovi kultusliku "Viimse reliikviaga". Vähe sellest: kui peaks meenuma, et "Viimse reliikvia" süžee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", siis vaimusilmas saab tahes-tahtmata põlevast Pirita kloostrist Putini Venemaa lõpufaasi sünonüüm. Seda enam, et ka "Viimases reliikvias" on oma eelkäijaga sarnased ehk omad õigluse eest võitlevad "Gabrielid" ja "Agnes von Mönnikhusenid" ning vastasleeri esindavad, koos oma arvuka kaaskonnaga kurjust ja tagurlikkust teenivad "Ivo Schenkenbergid".

Peamine, mis nende filmide puhul aga erineb, on lõpplahendus. "Viimses reliikvias" saab selleks armastuse, helguse ja headuse võit. Marianna Kaadi film aga jätab kõik otsad lahti. Ehk siis jõuab sinna, kuhu on nüüdseks jõudnud enamus Venemaa ajaloo ja oleviku tundjaid, kellest keegi ei oska teha panuseid ja kindlalt ennustada, milline arengustsenaarium on Venemaale saatuse poolt ette kirjutatud. Vaevalt küll, et sellest kujuneb happy end. 

Filmialasest võhiklikkusest tulenevalt on siinkirjutajal ettekujutus, et dokumentaalfilmil ei saa olla mängufilmiga sarnast klassikalist stsenaariumi ning antud juhul seda ilmselt polnudki. Mis ei tähenda, et vaataja näeks ekraanil plaanipäratu rähklemise tulemust. Filmimeeskonnal pidi siiski olema ettekujutus, millises keskkonnas nad tööd alustavad ja milliste raskustega võivad võtete käigus kokku puutuda. Kuid samas ei saanud neil aimu olla, millised ootamatud üllatused, nagu näiteks Venemaa suuruse-võimsuse üle mänguhoos arutlevad lapsed, võivad nende kaamera ette sattuda.

Ideaalis peakski dokumentaalfilmide põhisõnum kujunema alles filmimise käigus. See võib tööprotsessi jooksul korduvalt muutuda, mis antud juhul, kas või juba Venemaal kehtivate piirangute paljususe tõttu, oli justkui ette määratud. Kuid Marianna Kaadi filmi puhul on oluline veel üks aspekt — teose sõnum on ekraanile jõudmise ajaks omandanud veelgi suuremad mõõtmed.

"Viimases reliikvias" aset leidvad sündmused, inimeste teod ja ütlused toimuvad konkreetses ajalises raamistikus, ajaloo üldise kulgemise mingil, olevikule eelnenud perioodil. Kuid need perioodid võivad olla vägagi erinevad. Kord meenutab mõni riik või piirkond tasase vooluga jõge, siis aga omandab hetkega kärestiku pulbitseva kiiruse, mis ähvardab tõmmata ujuja oma keerisesse.

Et 2022. aasta 24. veebruaril alanud suuremahulise kallaletungiga naaberriigile sai Venemaast kui niigi kiirevoolulisest jõest hirmuäratav looduskatastroof, on vaieldamatu fakt. Selle kuupäeva näol on tegemist ajalise verstapostiga, mis asetab ka Marianna Kaadi filmi skaalale "enne ja pärast". Kas või seetõttu, et filmi tegevus leidis aset ning film valmis "enne" ja me vaatame seda "pärast". Filmitegijatel puudub võimalus soovi korral (vähemalt praegu ja lähitulevikus) naasta endisesse võttepaika, Jekaterinburgi linna (aastatel 1924–1991 Sverdlovsk) jätkufilmi tegemiseks (huvitav oleks ju teada, mis on juhtunud "pärast").

Samas on see kuupäev ka verstapost, mis märgib lootusekiire kustumist, mille filmitegijad on kohapeal tabada suutnud. Jah, kui filmi ajas on headusel veel väike šanss kurjusele vastu hakata, siis tänaseks on see muutunud olematuks ja kurjuse jüngrid on platsi alternatiivset tulevikunägemust kehastavatest oponentidest puhtaks löönud. Kaadrid, kus politsei vaatab omavahel lobisedes protestimiitingul toimuvat rahulikult pealt, on jäänud minevikku ehk filmi filmimise aega. Möödas on ilmselt ka see aeg, kui võimuvastaselt meelestatud inimestel jätkus julgust "vaenuliku riigi" kaamera ees oma "riigivastaste" seisukohtade väljaütlemiseks.

Isegi kui need sõnumid on segasevõitu ning üksteisele vastu rääkivad ja võimule sisuliselt ohutud. Seejuures näitab "Viimane reliikvia" kõnekalt, et vähemalt filmis sõna saanud opositsionäärid ei suuda tekitada tulevikus mingeid põhimõttelisi muudatusi: impeerium ei kao kuskile.

Praeguseks on valdav osa "filmiaegsetest" inimestest kas põgenenud välismaale või pistetud trellide taha. Või on nad nakatunud epideemiana levivasse hirmuhaigusesse. Nende suu on kinni pandud. Nii toobki film esile silmatorkava kontrasti: ühelt poolt need üksikud, keda "normaalsed" inimesed veidrikeks peavad, ning neile vastanduvad eneseteadlikud, telepropagandistide poolt ajupestud massid.

Riigitruud (valdavalt mundrites) inimesed, kellel puuduvad igasugused kõhklused ja kes suhtuvad toimuvasse kui millessegi lõplikku. Neile, nagu kohtuistungil tunnistusi andvale naispolitseinikule ning õigust mõistvale meeskohtunikule filmis, on toimuva lõppeesmärk ette kirjutatud ja kõhklusi välistav: teisitimõtlemine on kuritegu. Rääkigu põhiseadus seejuures mida tahes.

Kõik need episoodid, mis filmi vaadates õudust tekitavad, muutusid veidi rohkem kui aastaga mitmeid kordi õudsemaks. Ja tõese filmipildi jäädvustamiseks sisuliselt kättesaamatuks. Nii võibki öelda, et Putini järjekordne kuritegelik avantüür on muutnud "Viimase reliikvia" üht ajajärku peegeldavast "lõppfilmist" hoopis "eelfilmiks", järgnevate arengute markeeringuks, sissejuhatuseks praegusesse hetke. Tõesti, kõik need sündmused, mida me ekraanil näeme, leidsid aset ühes Venemaa suurlinnas paar aastat tagasi. Samuti toimetasid seal kõik need inimesed. Ja kui poleks olnud 2022. aasta 24. veebruari, toimetaksid nad enam-vähem samamoodi edasi. Tänase päeva vaatevinklist lähtudes olid tolleaegsed olud vaid "laste mäng".

Eelöeldu ei tähenda kaugeltki, et "Viimane reliikvia" oleks oma aktuaalsuse kaotanud. Kaugel sellest, sarnaselt mitmete eri laadis teostatud ja õnnestunud sissejuhatavate lugudega on Marianna Kaadi kaamera-silm (Kacper Czubaki suurepärane operaatoritöö) suunatud nendele orastaimedele, mida aastate jooksul on telepropagandaga rikkalikult väetatud ja mis sarnaselt ohakapadrikuga on võtnud venemaalaste enamuse oma haardesse. Kujundades vastuolulise maailma, mis suudab eksisteerida vaid haiges ajus, maailma, kus toimivad võrdsete partneritena üheaegselt ning sõbralikult koos kaks teineteist välistavat vastandit.

Ühte neist kehastab jätkuvas aupaistes mausoleumis klaasist kirstus puhkav Lenin, näol rahulolu tehtud töö üle (tema skulptuuriteisik osutab Jekaterinburgi kesklinna ausamba otsast näpuga helge tuleviku poole), ning teist Venemaa viimane valitseja Nikolai II ja tema hukatud perekonna mälestuse jäädvustamiseks rajatud pühakoda. Nii peetakse au sees ja kummardatakse nii tapjat kui tapetut, nii Saatanat kui Jumalat, mis ületab igasuguse normaalse arusaamise piiri. Aga ometi nii see on ja film meile seda ka näitab.

Ehk järeldusena: nüüdisaegsel Venemaal on ajupesu saavutanud enneolematud mõõtmed, muutes võimatu võimalikuks. Ja asi on veel absurdsem, kui lisada siia nõukogude ajast pärit ning kümnenditega (ka arvukate filmide abil) kujundatud ajalookäsitlus, mis kõik selgelt paika paneb: punased olid õiged ja valged valed, Lenin laste päid silitav heategija ja Nikolai II veriste kätega despoot. See oli pikk ajajärk, mil ainuüksi moka otsast kõlanud kiitus mõne valgete poolel sõdinud kindrali aadressil võis lõppeda paremal juhul hullumajja saatmisega, halvemal juhul vanglakaristusega. Tulemuseks ongi täielik puder ja kapsad, mida film illustreerib tabavalt kiiresti vahelduvate jäädvustustega ballist ja paraadist. 

Mis on siis järele jäänud? Millised on need ajaloo vundamendi plokid, millele rajada olevik ja tulevik? Ehk milline on see viimane reliikvia, millest loobumine ähvardab panna kogu hoone kokku varisema. Marianna Kaadi film annab sellele küsimusele vastuse: selleks on nõukogude ajal kujundatud ja Vladimir Putini võimul oleku ajal absolutiseeritud lugu Suures Isamaasõjas saavutatud võidust. See ongi ainus alles jäänud reliikvia, mis on omandanud müüdi staatuse, millel puudub igasugune seos reaalsusega. See pole mitte lihtsalt kunagine võit ja selle heroiseerimine, vaid midagi enamat — sellele võidule on omistatud üldistav tähendus. See pole mitte niivõrd lugu minevikust, vaid olevikust ja tulevikust. See on usk, mida hoitakse üleval lavastatud paraadidega ja marsisammuga. Tulemuseks ongi sõjaväemundris, valveseisakusse kivistunud ja reliikvia kaitsmiseks eneseohverduseks valmis teismeline.

Midagi on filmis esile toodud maailmas äratuntavat. Bütsantslikku. Nikolai I ajastule omast. Selles maailmas on tugevat blufi hõngu. Seda kinnitavad ka 2022. aasta 24. veebruarile järgnenud arengud, mil selgus, et tõhususe poolest maailma teiseks armeeks tituleeritud sõjavägi on paraadidel nähtust tunduvalt viletsam (üksühene analoogia Krimmi sõja aegse Vene väega), nii et võitmatuna kujutatud sõjamehed pidid mingil hetkel saba jalge vahel taganema.

Nii ongi selgunud, et vägevana paistnud hoone, mille vundament toetub vaid ühe reliikvia imejõule, pole kaugeltki nii kindel. Kuid millal see kokku variseb ja mida see suudab oma rusude alla matta, seda näeme ehk ka mõnest Marianna Kaadi tulevasest dokumentaalfilmist. Seni aga võiks kasutada võimalust, võtta aega ja tutvuda prohvetliku eellooga.