Kui tuleb tuleb juttu  pagulaskunstnikest, siis olen ma uhke oma kodumuuseumi üle, kel esimesena õnnestus korraldada väliseestlaste näitusi: 1957. aastal Eduard Wiiralt, Endel Kõks (1969), Karin Luts (1972 ja 1989), Arno Vihalemm (1981), Eduard Rüga (1994). Tallinna (nüüd Eesti) kunstimuuseumil oli esimeseks enda poolt korraldatud väliseestlase näituseks Ernst Jõesaar 1980. aastal.

Seekord tähistab maailma eestlaskond Eduard Rüga (1903 –1997) 120. sünniaastapäeva Tartu linnamuuseumis näitusega "Rõõm ja mure kaksikvennad. Eduard Rüga paguluses". Näitus mõjub kahetiselt – rõõmsalt ja mitterõõmsalt, just nii nagu on pealkiri ühel Rüga teosel "Rõõm ja mure" (1981). Teoste üldmulje on rõõmus, visuaalses keeles soojakoloriidiline.

Samas on väljapanek väsitav. Kolmes väikeses ruumis on 96 pilti, aga teoseid kui selliseid 62. Graafika eripära seisneb selles, et ühest plaadist saab palju tõmmiseid. Rüga koloristina tegi alati värvilist graafikat – iga värvi jaoks tuleb lõigata plaat –, aga Rüga vahetas uue tõmmise jaoks ka värve. Asjatundmatule oleks saanud seda selgitada ühe näite najal.

Kõige sobivam oleks olnud üks puulõikeplaat, millele iga uue tõmmise puhul on lisatud eri kujuga linoollõikeplaadikesed. Tõmmised kannavad nimetusi "Kompositsioon.(Legend)" (1982), "Legend" (1983), "Ootel" (1983) ning neid on viis. Ühel juhtumil eraldab kahte täiesti identset pilti eri värvi paspartuu. Ma ei ole nii lobisevat näitust veel näinudki. Ka seinte ergas koloriit lisab "müra".

Lillemetsal on õnnestunud meeskonda haarata eesti parimad spetsialistid, fotograafid Stanislav Stepaško ja Malev Toom ning kujundaja Inga Heamägi. Heamägi ongi andnud endast parima, et selles värvikirevuses saaks taies ikkagi vaadeldavaks. Üheks nipiks on etiketid, need on seinaga nii ühte värvi, et peab lugema väga lähedalt, seistes ja kookus.

Lisandub kaos teoste järjekorda panemisel. Ühe kunstniku loomingust ülevaate saamiseks, selles toimuvate arengute, uute teemade ja detailide sisse tulemise usaldusväärseks fikseerimiseks peavad teosed olema ajalises järjekorras, tehnika on teisejärguline. Seda ei olnud kujunduses arvestatud, tuli lugeda tähelepanelikult etikette, et kirja panna pealkirju ja aastaid. Mul hakkas peatselt valutama nii selg kui ka pea, kogu olemine läks häda ja viha täis ning tuli aeg maha võtta, et kohvikus üks pits konjakit ära juua. Eduard Rüga kunsti ajalukku paigutamine jäi ikkagi lünklikuks. Kõige selle pärast annan ma näitusele Jaan Unduskist¹ erineva hinnangu.

Rüga kunsti kodumaal võiks nimetada rahvusromantiliseks, tehnikaks oli töömahukas värviline puulõige ja -gravüür. 1944. kuni 1949. aastani elas Rügade perekond Saksamaal ja selle perioodi teoseid võiks nimetada nostalgilisteks. 1949. aastal koliti Ameerikasse ja seal toimus tema loomingus pööre. Selle üheks mõjutajaks võis olla kümme aastat kestnud raske leivateenimine keemiavabrikus, kus ta tegeles värvidega. Koju tulles oli Rüga nii väsinud, et puuplaati ta enam uuristada ei jaksanud ning hakkas lõikama linooli ja maalima. Viimane tuli tema kunstile lausa õnneks, sest graafilistel lehtedel domineeriv tihe joonte võrgustik segab teinekord kauni koloriidi mõjule pääsemist.

Mis puutub käsitluslaadi, siis see muutus kosmopoliitiliseks, nagu juhtus kõigi pagulaskunstnikega. Esimeseks näiteks on Henry Matisse´i stiilis "Natüürmort" (1951-1952), kus elegantse joonega markeeritud idamaine interjöör on seekord külmades värvitoonides ja võrratu. Samaaegsel hakkas teda paeluma 20. sajandi kunsti suurkuju Pablo Picasso. Kui enne tema teostes figuurid peaaegu puudusid, siis nüüd juhtus vastupidi. Ilma figuurideta pilte näeme üksikuid, nagu seda ka Picasso kunstis. Graafilisi kompositsioone hakkas iseloomustab tihe joonestik ja pikanäolised nurgeliseks stiliseeritud figuurid. Eestis levis Picasso mõju kümmekond aastat hiljem, sealhulgas ka Aleksander Vardi kunstis.

1960. aastatel hakkas Rüga viljelema abstraksionismi, nii ka Eestis paljud autorid, Aleksander Vardi koguni 1958. aastast. Vardil oli viimane abstrakt 1971, Rügal 1992. aastal teos "Rõõm Sinus eneses". Parhomenko märkmikus oligi aasta 1992 ‒ 89-aastasel vanameistril viimane loomeaasta, nagu ka 89-aastasel Enn Põldroosil.

Tundub, et 1960ndatel muutus Rüga käsitluslaad monumentaalsemaks ja detaile jäi vähemaks. Selles suunas on õnnestunud "Palvetaja" (1970), kuid mulle meeldis välja noppida tema lemmikobjektid, need olid linnud, kalad, suitsetajad, ristimotiiv. Tal oli palju religioosseid teemasid, näiteks "Palvetaja", "Karjas", "Ristikandjad", "Kolgatal" ning ristid ka linoollõikel "Ungari "vabadus"" (1955/1956).

Lindude teemal on ilusaim – ja minu jaoks üldse kogu väljapaneku ilusaim – maal "Kaks lindu" (1954). Esiplaanil olev suleline on heledas kollase-punase-hallis ja tema taga olev lind puna-mustas värvigammas. Ka taust harmoneerub. Värvid  sulanduvad pehmelt üksteisesse ja võimendavad vastastikku koloriidi mõju.

Kõrval on "Lõikuskuu"(1975). Kui mina näen laiumas sinist ja selle all kollast, mõtlen tahtmatult Ukrainale. Õnnetu näoga naisfiguur kinnitab mu mõtteid.. Nende kohale on riputatud samas meeleolus üks vähestest lillemaalidest "Naine lilledega" (1982). Rüga kunsti positiivses üldilmes avalduvad aeg-ajalt naivismi tunnused, praegustel juhtudel figuuri abitus vormikäsitluses, mis aga teeb maalid armsamaks. Selles kolmikus avaldub kõige selgemini autori lemmikvärv – kollane.

Näituse kataloogiga on vaeva nähtud, tööde nimestik on korrektne, reprode valik hea, väga meeldivad Eduard Rüga üliarmsad kirjad. Kuid ühe olulise teemaga on segadus: annetuse tulek Eestisse.

Annetusest on ainult üks lause ja seegi vale. Annetus toimus mitte 1994. aastal, vaid 1993. aastal ja seda tänu kauaaegsele Tartu kunstikooli õpetajale (ka Pallase õppejõud 2000-2011) Leili Parhomenkole. Me veeretasime juttu Aura kohvilauas pärast tervislikku suplust ja mõnusat klatši saunalaval.

Palun räägi oma Ameerika sõidust.

Mis sellest enam! See oli nii ammu, 30 aastat tagasi!

Ajaloolaste jaoks ei ole midagi liiga ammu. Sa ei ole kunagi rääkinud, kuidas sa sinna said?

Sorose keskus korraldas õppereisi Ameerikasse  kõikidele ida-eurooplastele, kes olid olnud nõukogude okupatsiooni all. Sellele oli nii suur konkurss, et inglise keele eksami tegijad mahutati TPI kõige suuremasse auditooriumi. Mind valiti välja ning ma sõitsin New Yorki 1993. aasta hilissügisel. Sorose fondi organiseerimisel tuldi lennujaama vastu ja me sõitsime edasi Ameerika kõige uuenduslikumasse graafika ateljeesse, mis kuulub New Bruswicki ülikoolile,

Kuidas  toimus kohtumine Eduard Rügaga ja tema teoste toomine Eestisse?

Nad elasid  New Jersey osariigis Elmwood Parkis ja mind viidi nende juurde. Graafika ateljee tudengid aitasid mind igal sammul. Muuseas, Eduardi abikaasa Leida ei tulnud meie vestluse juurde. Ühel hetkel tuli muidugi jutuks ka see, et Rüga kunst peaks kuidagi ka kodumaale jõudma. Nii andiski Rüga mulle kaasa 24 teost ja 100 dollarit, mille eest ostsin (umbes 97 dollarit) musta mapi. Aga teatavasti ei ole kunsti vedamine üle piiri niisama, seda peab deklareerima ja tollimaksu maksma.

Olin tolli järjekorras ja mõtlesin, et kuidas saada üle piiri ilma maksmata? Mõtlesin välja. Kui toll küsis, et mis teil seal mapis on, siis ütlesin õnneliku näoga: "Ma olen noorepoolne kunstnik, kes on õnnelik, kui saab oma pilte näidata. Vaadake,  siin on minu kunstiteosed!"

Toll ei olnudki huvitatud. Mul oli kaasas ka Rüga abikaasa Leida käsitsi koostatud tööde nimekiri, mille ma pidin koos töödega üle andma Tartu kunstimuuseumile. Loomulikult muuseumile, kus need on kättesaadavad kogu Eesti  rahvale. Ma andsin need üle direktor Mari Nõmmelale.

Sa oled teinud tervele eesti rahvale heateo ja eriti mõnele institutsioonile, kes saab Rüga tööde omanikuna uhke olla. Kas Sind on ka selle eest tänatud?

Eduard Rüga tänas mind sellega, et palus mul Eestis välja valida kõige meeldivam teos. See ei olnud kerge. Kui näitus oli 1994. aasta suvel Kivisilla galeriis, siis küsisin nõu Valve Janovi ja Kaja Kärneri käest. Ka nemad ei osanud kohe nõu anda ja arvasid, et eks ma edaspidi otsustagu. Aga Enn Lillemets ei võta mind sel teemal jutule.

Pärast näitust Kivisilla galeriis olid tööd väljas  Pallase ühingu galeriis Küü. Siis läksid mul  Enn Lillemetsaga suhted nii sassi, et lahkusin Tartu kunstiühingust. Mina olin selle ühingu üks asutajatest 1988. aastal. 1999. aastal pani Lillemets ühingule õigusevastaselt nimeks Pallas.

See on Leili Parhomenko stiil. Kui Andrus Kasemaa kinkis talle pildi, siis Leili seda  kaasa ei võtnud, sest polnud kusagile pakkida ja nii see jäi. Kui Kasemaa mulle kinkis, siis keerasin kohe rulli ja pistsin kotti. Kuid lahkumine ühingust oli sarnane, minul toimus see kümne aasta pärast samadel põhjustel. Mina tegin ühingu aastakoosolekute jaoks aruandeid, aga kunstikogu kohta mulle andmeid ei antud. Küsisin nüüd tookordse direktori Mari Nõmmela ja näituste sektori juhataja Reet Margi käest, et miks muuseum ei täitnud Rüga soovi. Kumbki ei teadnud. Reet Mark ei pidanudki teadma ja Mari Nõmmela andis Rüga pildid üle peavarahoidjale Tiiu Talvistule ning direktori usaldus peavarahoidja vastu oli nii suur, et ta ei pidanud vajalikuks sekkumist ega kontrollimist. 

Võrdlesin praeguse Tartu linnamuuseumis toimuva näituse nimestikku Tartu kunstimuuseumis 1994. aastal toimunud näituse nimestikuga, mille koostas Reet Mark. Praegusel näitusel on Pallase ühingule kuuluvaid teoseid rohkem kui 1994. aastal,  mida ühing on omandanud hiljem. Samas varasematest puudub kuus. Millised on praegu kunstiühing Pallase liikmete teadmised Pallase kogust?

¹ https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/rugav-ekstravert-sugav-introvert/