Hedi, saabusid kuu aega tagasi Brüsselisse, WIELSi residentuuri, kus osaled aasta lõpuni. Kas oled end nüüdseks sisse seadnud? Kuidas sealne linna- ja töökeskkond tundub?

Jaa, olen nüüdseks tõepoolest end sisse seadnud, ateljee tundub juba üsna kodune ja esialgne nö tühja ruumi kramp on vist mööda läinud. Otsin justkui pidevalt tasakaalu ateljee aja ja linna tundmaõppimise vahel, aga et galeriid on praegu valdavalt suvepuhkusel, siis olen suurema osa ajast pigem ateljees toimetanud või selle sisseseadmiseks käike teinud.

Brüsseli linnakeskkond on võrreldes Tallinnaga üsna tihe ja mitmekesine, aga sellist rahvarohket tunnet ei ole siiani veel tekkinud (võib-olla on siin ka suvepuhkustel oma roll). Kui poleks linna sisse sõites Euroopa kvartalit läbinud, ei tajuks vist üldse, et tegu on nö Euroopa Liidu pealinnaga. Steriilsest büroolinnast tundub muu elu ja keskkond ikka üsna kaugel olevat.

WIELSi töökeskkond on selline, milliseks iga resident ta enda jaoks kujundab. Meid on siin kokku üheksa kunstnikku üheksas ateljees ning majas veel kolm korrust näitusesaale, raamatupood ja kohvik. WIELS on parimas mõttes mitte liiga peen, kuigi eemalt vaadates see võib-olla nii ei tundu. See on muidugi tõeline luksus ja privileeg, et saab pool aastat kasutada suurt ateljeed, tugisüsteemi ja elupinda.

Kas oled ka varasemalt Eestis või välismaal residentuuris osalenud? Kuidas toonane kogemus oli? Millised on sinu ootused sel korral WIELSile?

Ma olen resideerunud ühe kuu NARTis Narvas. Praegu tundub see erakordselt lühike aeg, kuid ilmselt erineva perioodi puhul häälestatus ja töömeetodid varieeruvad, sest tegelikult sai toona ka kuuga päris palju tehtud. Nagu siin, saime ka NARTis viibida koos perega, mis on äärmiselt tänuväärne, sest väikese lapse kõrvalt pikemaks perioodiks ma ära minna ei suudaks. Ja see seab erinevatele võimalustele omajagu palju piiranguid. Tänu FOKUga Torino kunstimessil osalemisele 2019. aastal, sain residentuurivõimaluse ka Lõuna-Prantsusmaal, ent see jäi venivate koroonapiirangute tõttu kahjuks ära.

Seekord on residentuuriperiood nii palju pikem, et ma loodan jõuda süveneda ja katsetada (kuigi juba praegu tundub, et aeg läheb liiga kiiresti). Kolmapäeviti on meil grupikohtumised mentorite Sylvie Eybergi, Simon Thompsoni ja Manon de Boeriga. Kuna praegu tutvume üksteise loomingu ja mõtetega, on olnud üsna intensiivsed ja pikad kolmapäevad.

Juba esimesel kohtumisel oli selgelt tunda, kui palju avaram ja samas kättesaadavam on kunstimaailm keset Euroopat elades ja töötades – kui Tallinnast võtad ette käigu näitustele Tartusse või Helsingisse, siis siin jagavad inimesed kogemusi selle kohta, kas nad on juba käinud sellel või teisel näitusel Frankfurdis, Düsseldorfis või Viinis, rääkimata Gendist ja Antwerpenist. Mitte et see iseenesest uudis oleks, et siit on lihtsam Kesk-Euroopas ringi liikuda, ent see kogemuste erinevus tabas mind isegi natuke nagu…valusalt. Tundsin, et vajan järeleaitamistunde. Seega palju tahaks teha ja näha, aga püüan endale lubada kõhutunde järgi tegutsemist, et end mitte liiga ruttu kokkujooksutada.

WIELSis on kunstnikel suurepärane võimalus – kuid rõhutatult mitte kohustus – oma vähem või rohkem poolikuid asju üheksa kolleegi ja kolme mentoriga peegeldada. Niisiis on mul ennekõike iseendale ootus seda võimalust kasutada.

Kas töötad WIELSis mõne enda konkreetse projekti kallal? Millised need on ning mis teemadega tegelevad?

Praegu on mul jah üks sein ühe ja teine sein teise projekti jaoks, põrandal ja laual saavad asjad vahepeal kokku. Ühel pool on novembris avanev Kaisa Maasiku kureeritav grupinäitus Atletika galeriis Vilniuses. Teisel detsembris avanev Annika Tootsi kureeritav näitus Kumu uues projektiruumis, kus minu teos või teosed saavad kokku Endel Veliste ja Peeter Toominga 1970ndatel valminud fotoseeriatega.

Praeguse seisuga on Kumu teose teemaks inimeste loodud väikesed keskkonnad, mis ulatuvad isiklikust ruumist otsapidi avalikku. Atletika näituse jaoks liigun hetkel edasi pehmuse ja puudutuse ning õrnade pindade ja ühendustega. Tunnen, et peaksin juba teadma, kuhu jõuda kavatsen, ent proovin endale meenutada, et on okei (ja lausa luksus) kasutada praegust aja ja ruumi potentsiaali, mis lubab mul otsida, lasta settida ning luua pusletükke, mida siis järjest kokku sobitada. Otsin inspiratsiooni ja materjale kirbuturgudelt, tänavatelt ja ehituspoodidest. Dokumenteerin, kombineerin, lõikan-kleebin ja täna plaanin veel natuke saagida. Homme lähen lugemismaterjali hankima.