Vikat on sõnana üle Eesti tuntud. Lõuna-Eestis on t palataliseeritud ehk kõlab peenelt või pehmelt ja Võrumaa variant on vikaht. Mandri-Eestis öeldi ka vekat, saartel vigat, Viru rannikul olid vikkast ja vigast. Vikatitera tuli teritada, teravaks või vahedaks teha. Palju kasutati ka sõnu, mis näitavad, millise vahendiga seda tehti – kas luisu, kõvasi ja käiaga ihudes või pinniga tagudes või mõnel muul moel. Vikatit võis ka näiteks ihnata, higuda, kovitada, kõhutada, kõvastada, kärpida, leepida, liibata, nimetades vaid osa neist väljendusrikastest verbidest. 

Kui sõnad luiskama ja pinnima on vikatiga seoses teada olnud pea terves Eestis, siis käiamisest räägiti Põhja-Eestis. Jõhvi murrakus öeldi, et uuved vikkastid tarvis käiada õhukesest, kergemb jälle lõikada, Pöidel, et sui oli aida ees vilu vikatid käiata ning Tõstamaal, et vikatisi meitil ei lõegata, meitil käiätse. Kes liiga õhukeseks käias, sai lakatera ehk kahekorra käändunud tera. Selle vastu teati Varblas, et tuleb naakaua käiata, kui see lakatera jälle ärä on.

Heinaajal tuli vikatit tihti teritada. Nii nenditi Vigalas, et aead kaare üle, sis luiskad jälle, igä kaare aeges loesatasse ja Kambjas, et luiskamine om pu̬u̬l niitmist. Tartu- ja Võrumaal olid luiskamiseks ka puutükid, mida kutsuti lastudeks. Nõos teati, et vikati last olli puust, toda pidi enne liipamist liivatama ja Harglas soovitati, et sul om vikat nätä nürh, tõmba lastuga, kiviga ei saa ni vaavass. Pinnimist kirjeldati Jõhvis nii: Vikkasti pinn, tõine õts õli nagu aamer, tõine õts õli õhuke ja lai, senega siis tauti vikkasti tera õhukesest ja Kambjas: pinni piät oskama, pikkämiisi lü̬ü̬t iluste õhukesess. Torma rahvas arvas, et pinnitud vikat on kauem terav ja ei kulu nõnna pallu kui lõikusega. Vikatitera võis ka noaga lõigates teritada. Rannus tõdetigi, et es tahava toda pinmist meil, tõmmassiva väedsegä teräväss.  

Lõpetuseks soovin, et olgu teil vikat vahe ja õigel teral.