Keelesäuts. Kes on puukäristis, nõgikikas või metsakärr?
Suvel on tore looduses viibida ja metsasukatega tutvust teha. Kui loomi tuntakse üldiselt nimepidi, siis linde võib-olla nii hästi ei teata, tõdes Mari Kendla "Keelesäutsus".
Tiivulistega on aga see eelis, et isegi kui me neid otseselt ei näe, on nad helide järgi tuvastatavad. Näiteks kes meist poleks kuulnud rähni toksimist! Aga kas osatakse nimetada mõnda muud nimetust peale rähni? Niisiis teemegi tutvust rähni arvukate rahvapäraste nimetustega. Olgu öeldud, et rähni puhul on tegu üldnimetusega, looduses elavad aga mitmeid eri liike rähne, nt hall-, must- või roherähn.
Hulk rähni nimetusi on onomatopoeetilised, mis kujutvad linnu trummeldamist vastu puud. Seda teeb rähn sigimishooajal territooriumi märgistamiseks, nt puukäristis, kännutoristis, puuporisti või puukoristi, mis tuleneb murdesõnast koristama ehk korinat tekitama. Rähni toiduhankimise viisi iseloomustavad puuraiuja või puuõõnestaja.
Rahvasuus kõige levinumaks rähniks on musträhn, kes ongi üleni must, ainult lagipea on punane. Sellest tulenevalt on lindu nimetatud metskukeks, mustkukeks või nõgikikkaks. Kõikvõimalikele musträhni tekitatud helidele vastu puutüve viitavad nimetused, nagu paklapõrr, lõkalaud või metsakärr. Linnu häälitsust matkivaid nimetusi on metsakell, musttrill või vihmaprill.
Niisiis rähnid ei ole üksnes rähnid, rahvapäraseid nimetusi on alati hea tunda ja neid sünonüümidena kasutada.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Keelesäuts"