Esialgu eesti keeles sidesõna ja ei kasutatud. Kõige varasematest, 17. sajandi eelsetest üleskirjutustest on registreeritud ainult ninge, ja-d aga üldse mitte. Esimesed ja-d on säilinud 17. sajandi algul Georg Mülleri jutlustes, kuid neid on seal väga vähe: 14 ja-d 505 ningi vastu, näiteks Iiobi raamatu tsitaadis ja õnnista Jumala, nink sure ära. Hoopis rohkem esines tal ja teistel sakslastest autoritel hüüdsõnalist jaa-d nagu saksa keeles, näiteks lauses Jaa, mina ole üks patune inimene. Sidesõna ja-d kasutati seevastu haruharva ja seda ülesannet täitis peaaegu alati ning.

Esimene eesti keele kirjeldaja, kes mainis ja-d kui sidesõna, oli Johann Hornung oma 1693. aastal ilmunud grammatikas. Hornungi osalusel kaks aastat hiljem välja antud kirikukäsiraamat oli ühtlasi esimene raamat, kus ja-d kasutati ningist rohkem. Ja-d on ningist enam ka pisut hilisemas Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamatus, mille keelenäiteid on hinnatud väga autentseks ning nimetatud esimeseks eesti kõnekeele sõnaraamatuks. Seal esineb ning kümme, ja aga lausa 74 korral: ole terve süüa ja juua andmast, mina tahan seda alt ja päält kuulata, louna ja keskhomiko vahel.

Peagi ilmus ka teos, kus ja pääses täiesti võidule: esimene eestikeelne tervikpiibel 1739. aastal. Kristiina Ross on uurinud selle raamatu Vana Testamendi osa mustandkäsikirju ja märganud, et toimetamise käigus on seal kõik ningid ja-dega asendatud. Põhjuseks peab ta soovi anda edasi heebrea lähtetekstis ülisagedasi jutustavaid vorme, kus minevikuvormile eelneb eesliide va. Näiteks on esmapiiblis ühes kohas neli ja-dega seotud verbivormi "ja tema sõi ja jõi ja tõusis üles ja läks ära", mis annavad edasi algtekstis va-algulisi vorme "vajohal, vaješt, vajaakum, vajeleh". Kõik heebrea va-vormid eestindati järjekindlalt ja-deks ning õige pisut ninge jäi alles vaid kreeka keelest tõlgitud Uude Testamenti. Hilisemas kirjakeeles anti ningile taas rohkem sõnaõigust.