Oma esimese raamatu, luulekogu "Alati nii järsku" avaldas Põldver kolm aastat tagasi. Tänaseks on ta välja andnud kolm teost. Neist viimane, luulekogu "Suunurgad" jõudis alles lugejateni.

Põldver sõnas, et kolme aasta jooksul on muutunud eelkõige see, kuidas ta ennast autorina tajub. "Ma olen aru saanud, et väga oluline on just see, et saaks avaldada. Ja avaldamise juures mitte see avaldamine ise, vaid avaldamine toob kaasa tagasiside ja võib-olla arvustused. Inimesed ütlevad selle kohta, mida ma olen kirjutanud, midagi," selgitas ta.

"Tagasiside tundub olevat üks asi, mis aitab uutel tekstidel muutuda küpsemaks ja mul endal ka paremini aru saada, millest ma võiksin kirjutada, kuidas ennast paremini väljendada, mis kohti endas otsida, et ma suudaksin öelda seda, mida ma tõesti tahan öelda," rääkis kirjanik.

Kõige keerulisem oli Põldveri sõnul just esimese raamatu avaldamine. "See muutub iga kord lihtsamaks, sest tundub, et see on võimalik. Juba tehniliselt ma tean, mida see protsess endas kujutab," märkis ta.

Küll aga nentis ta, et iga oma teosega jõuab ta ühel hetkel punkti, kus ta hakkab kirja pandud ridades kahtlema. "Iga kord kui luulekogu või raamat on selles faasis, et loen faili viimast korda üle ja kohe läheb trükki, on tunne, et ma ei tea, miks ma selle üldse avaldan, see ei ole üldse see ja võib-olla need tekstid ei sobi mitte kuhugi. See emotsioon tuleb hästi tugevalt peale ja siis ma saan aru, et olgu, nüüd on see koht, kus ma ei tohiks sellega enam tegeleda – las ta lihtsalt läheb, saab, mis saab. See on üllatav, et absoluutselt iga raamatuga tuleb see tunne ülitugevalt peale."

Kirjanikuametist unistas Põldver juba lapsena. "Ma ei mõelnud kunagi, et ma tahan luuletajaks saada. Mul on tegelikult isegi natukene piinlik, et ma sain ainult luuletajaks," naeris ta.

"Minu ambitsioon on kirjutada paeluvaid lühijutte ja võib-olla kunagi ka romaan, aga need ei tule mul nii kergelt – luuletekstid kuidagi arenevad, kasvavad ja tulevad iseenesest ning mul on nendega hästi paeluv tegutseda, ise tõmbavad enda sisse ja hakkavad ennast mingi hetk ise kirjutama," selgitas ta ning märkis, et lühijutt nii ei toimi.

"Seal ma pean tõesti tööd tegema, mõtlema, üle töötama. Lühijutte, mis ma olen kirjutanud, neid ma olen kirjutanud ikka pika aja jooksul. Ma usun, et neid lugedes on ka taju või tunnetus, kuidas üks või teine toimib, erinev. Aga võib-olla on see kõik harjutamise küsimus," arutles Põldver.