Maarja Vaino sõnul on Kirjandustänava festivali puhul algusest peale olnud soov ja tahe teha festivali, mis keskendub sisule. "Oleme otsinud viise, kuidas esiteks tuua esile kirjanduspärandit, teiseks, ärgitada selliseid mõttevahetusi ja vestlusi, mis tegelevad millegi mõtestamise või analüüsimisega," sõnas Vaino. Ta tunnistas, et see oli risk, aga tundus, et see oli ka midagi, mida inimesed vajasid: sellist veidi sügavamalt elu peale vaatavat festivali.

Sel aastal on fookusesse võetud luule, mis on Vaino hinnangul midagi väga intiimset. "Luule on midagi, mis võib ära kaduda maailmast, sest ta on täiesti ebaratsionaalne nähtus ja maailm kipub liikuma sinna ajupoolkerasse, kus toimuvad ratsionaalsed protsessid. Olen ka noortelt inimestelt kuulnud, et nad pole luuleinimesed, kuna nad ei saa aru, mis see luule on ja milleks seda üldse vaja on."

Ta arutles, et luulest arusaamine nõuab lugejalt abstraktset mõtlemist, kuna keelt võib mõista nii mitmeti. "Keele peamine funktsioon on anda edasi infot, aga samal ajal on keel maailm kirjeldaja," rääkis Vaino. Luule avab ta sõnul neid tasandeid, mida silmaga nii hästi ei näe, mis nõuavad argitasandist veidi teistsugust mõtlemist, mistõttu on luule eluks hädavajalik.

"Kirjandus on keeruline kauniskunst, kuna kõige paremini toimib ta, kui sa istud üksi kodus diivani peal ja nohisedes loed mõnda raamatut, mida ei raatsi käest panna." Selle peale aga Vaino sõnul festivali otseselt ei ehita. "Festival eeldab midagi mängulist, mistõttu avame festivali mänguga." Nimelt järgneb festivali avamisel Juhan Viidingu mälestuspingi sisseõnnistamisele Urmas Vadi lühilavastus "Pink". "See on päris üllatav, mis seal toimuma hakkab. Ma soovitaksin kohale tulla. Ma ei avalda, mis seal toimuma hakkab," jäi Vaino saladuslikuks.

Vaino tõi välja, et lisaks sellistele nimedele nagu Artur Alliksaar, Juhan Viiding ja Lydia Koidula, tähistatakse ka Mehis Heinsaare juubelit, kellele on festivalil pühendatud installatsioon "Heinsaare hämarala", mis kujutab endast väikest labürinti, mis üritab luua kirjanikule omaseid süngeid, vahel ahistavaid ja hirmutavaid ruume, et külastaja saaks füüsiliselt Heinsaare loomingut kogeda. 

Kirjandustänava festival sai Vaino sõnul alguse kahel põhjusel: "Ühel väga väikesel tänavajupil on koos nii palju kirjandust: juhuslikult on sattunud, et Tammsaare elas ühes tänavaotsas, Vilde elas teises tänavaotsas. Mati Unt ja väga paljudele kirjanikele loodud maja asub nende kahe muuseumi keskel. See tänav ise on Lydia Koidula nimeline. Kirjandust oli seal ühes väikeses piirkonnas nii palju, et tundus, et see tuleks kuidagi esile tuua ja läbi selle tuua välja kirjanduse tähendust."

Kirjandus on Vaino sõnul väga isiklik nähtus, mis üldiselt leiab nii kirjutades kui lugedes aset nelja seina vahel. "Meie eesti kultuur on väga suures osas tuginev kirjanduslikele kirjutatud tekstidele. See on kultuurilise identiteedi küsimus, et me seda kirjandust näeksime, kogeksime, et see oleks nähtav meile linnaruumis, et me teadvustaksime kirjanduse tähtsust, rolli ja mõju," kinnitas Vaino.