1899. aastal algava ja läbi kuuekümne aasta kulgeva näidendi keskmes on Merzide perekonna kodu Viini kesklinnas Ringstrassel. Näidend jälgib suurearvulise ja jõuka Merzide perekonna saatust läbi sõja, revolutsiooni, vaesumise, natsismi tõusu ja holokausti.

"Eks neid taolisi tekste lavastataksegi selle mõttega, et hoiatada, kuhu me võime taas teel olla. Eks öeldi ju ka pärast esimest maailmasõda, et midagi sellist ei saa enam kunagi tagasi tulla," kommenteeris Virro. "Ma usun, et nüüd nende lugude tagasitoomise taustamõte ongi eelkõige selles, et me kohe kindlasti ei taha, et midagi taolist saaks uuesti tulla."

Virro usub, et lavastus aitab vaatajateni ajaloost tuua lisanüansse, mida lihtsalt lugemine ei anna. "Kunst kuidagi paratamatult võimaldab teistpidi inimeste teadvusele läheneda," märkis ta. "Aga kas see, kui ma lähen nüüd teatrisse, vaatan seda lugu, tulen välja ja mõtlen, et oh-oh, muidu oleks küll lubanud kõigel juhtuda, aga nüüd enam mitte, see on küll vähetõenäoline," täpsustas kriitik.

Küll aga nentis ta, et rasketel aegadel eelistatakse pigem meelelahutuslikke tükke vaadata. "Selliste lavastustega on kindlasti see küsimus, et kui inimesed lähevad teatrisse, siis mida nad sealt ootavad. Kui on niigi rasked ajad, taustal on käimas Ukraina sõda, üks kriis teise otsa, siis palju inimesed eelistavadki rohkem meelelahutust ja tahaksid näha helgemaid lavastusi. Ja nüüd, kui järjest muudkui antakse ette seda karmi peegelpilti iseendast, võib üsna keeruline olla."

"Leopoldstadt" toob Vanemuise lavale ligi 30 näitlejat. "See on väga suurejooneline hulk näitlejaid, mis lavalt läbi käib, aga see toob kaasa ka probleemi. Kui me räägime lavastusest, mille tegevustik toimub läbi kuue aastakümne ja kus on nii palju erinevaid tegelasi, siis see ei ole kuigi lihtne asi, mida päriselt koos hoida. Mulle tundub, et lavastus võib-olla mõnevõrra kannatab selle all. Kohati jäävad stseenid eraldiseisvateks ja see tervikpilt ei tulnud minu jaoks kokku," selgitas kriitik. "Ma tahtsin seda lavastust armastada rohkem, kui see lõpuks välja kukkus."

Küll aga rõhutas Virro, et lavastused arenevad ajas pidevalt edasi. "Kindlasti ei saa esietenduse põhjal öelda, mis toimub lõplikult umbes kümne etenduse pärast. Ma usun, et sel lavastusel on kindlasti aega kasvada ja leida oma sujuvam tee."

"Leopoldstadti" kunstnik on Lilja Blumenfeld. "Lava on väga ilus, võimas, suur ja puhas. Kindlasti on see visuaalselt väga ilus lavastus," kiitis Virro. "Kui kõik muu ära kurnab, siis vahepeal võib meelevärskenduseks lihtsalt väga ilusat lavapilti vaadata."