Linnal on olnud head tahet ja valmidust linnahalli korda tegemiseks, kuid (majanduslik)keskkond on olnud kõike muud kui toetav. Funktsionaalsus ja ehituskvaliteet määravad hoone saatust.

Aeg kõiki haavu ei paranda. Tänast kehva seisundit näevad kõik, kes on Linnahalli kõrval jalutanud. Eriti hästi on seda näha aga seal, kus Linnahalli kattev kaunis dolomiit on maha pudenenud ning paistab reaalne ehituskvaliteet. Kivid on eri suurustes, ehituseks võeti seda, mis parajasti käe lähedal oli või mis polnud vasakule läinud. Oma ajastu märk. Mõnede kivide vahele pole isegi segu pandud, vaid need on üksteise peale laotud. Sellise ehitise rekonstrueerimine tähendaks ka kõige parema tahtmise juures seda, et kõik tuleks lammutada ja otsast alata.

Edasisele vaatamata oli algus paljulubav. Moskva käsk igasse liiduvabariiki 6000 kohaga halli rajamine saab teoks. Raine Karbi suurepärane looming pälvib Rahvusvahelise Arhitektide Liidu biennaalil "Interarch" grand prix' 1983. aastal ning aasta hiljem ka NSVL arhitektuuripreemia. Kuid siis hakkas asi allamäge minema.

Vaheldumisi otsitakse paremat plaani ja kosilast. Katsed siia välisinvestorit meelitada luhtusid juba 1995. aasta. Kaugelt enne sajandivahetust oli selge, et hoone vajab põhjalikku remonti ning sisu ümbermõtestamist. Jäähalli katus lasi läbi, istmed olid saanud kannatada läbijooksu tõttu. Valgus- ja tehnikapark, jäähalli jahutusseadmed ning 120 kilomeetrit torustikku vajavad kiiresti uuendamist. Linnahalli lava püsis endiselt ajutistel puittaladel ja päästeamet tegi linnahalli juhtidele pidevaid ettekirjutusi.

Samasse ajajärku jääb ka esimene plaan hall sadamahooneks kohandada, mis eeldanuks katuse osalist lammutamist. Plaan ei realiseeru. Ka järjekordsed kosilased – seekord rootslased – loobuvad tehingust. Linn investeerib halli remonti mõned miljonid. Mängitakse mõttega rajada katusele tuuletõketega tenniseväljakud, ehitada ümber suur saal selliselt, et seal saab korraldada seisukohtadega noortekontserte ning pidada korvpallivõistlusi. Ei saanud ka sellest asja.

Plaane linnahalli osas on tehtud pidevalt. Edu pole seni saatnud ühtegi mõtet. Aastal 2003 võtab üks Eesti pank tellitud majandusanalüüsist olukorra kokku mõttega, et majanduslikust aspektist vaadatuna on keeruline leida põhjendust linnahalli renoveerimiseks.

Sellest hoolimata jääb ka viimase kahe kümnendi sisse mitu üritust ehk luhtunud katset. Enim on tähelepanu pälvinud investor Ameerikast ja koostööplaanid Tallinkiga. Linn tegi, mis suutis, aga kaua sa ikka vastu tuult lased. Sisuliselt on Linnahall tõbine või voolikute küljes olnud kolm kümnendit.

Luues Linnahalli asemele uus mõtestatud linnaruum avame me nii mere linlastele kui ka linna rahvusvahelistele külalistele. Sellest peaks saama mereäärne magnet. Meil tuleb anda võimalus uutele maamärkidele, mitte vaid kinni jääda vanasse. Seda eriti, kui see vana ei teeni enam kedagi.

1980. aastatel, kui Linnahall ehitati, oli see üks väheseid koht linnas, mis murdis mereni. Koht, mis avas mere linlastele. Mereni ei vii enam vaid üks objekt, vaid linn tervikuna. Linnahalli tänasel kujul rekonstrueerimine ja säilitamine tähendaks ebamõistlikult suurt raha. Kuid küsimus ei ole ainult rahas.

Oma pärandit, sealhulgas arhitektuuripärandit tuleb hoida. Kuid arhitektuuri Noa laeva oleme otsustanud sellest ajastust võtta saja miljoni eest renoveeritava rahvusraamatukogu Tõnismäel. Erinevalt Linnahallist on rahvusraamatukogul kasutajaskond ja külastajad.

Mutso on ühes oma varasemas arvamusloos kirjutanud "Tallinn näitab, kas võime tunda end euroopaliku kultuuriruumi osana või nähakse meid pigem mahajäänud Ida-Euroopana." Hoides kümne küünega kinni linnahallist, millel ei ole tänases ühiskonnas enam kasutust, oleme me pigem mahajäänud Ida-Euroopa kui uuendusmeelne linn.