Ilma pikema sissejuhatuseta - soovitan kindlasti kohale sõita ja vaadata, et siis vaimustuda ilust, vormist, tehnikast, valguse ja varju mängust, värvidest ja helkidest. Ja kui palju küsimusi ning arutelusid see näitus mu peas esile kutsus, ei suuda ma kokku arvutada. Mõned näited üritan aga siinkohal kirja panna.

Ma poleks iial uskunud, et risttee võib olla ümmargune. Rääkimata sellest, et klaasist.

Et eestlane on metsarahvas on ammu teada, aga et klaasist metsa?

Vaatan klaasivormi valatud maasikaid ja suhu valguv sülg viib vanaema peenarde vahele! Klaasi valatud maitse, eh?

Roheline tugitool, mida "Aktuaalse kaamera" kultuuriuudistest nägin, ei olegi kunstmurust vaid, õigesti arvasite, on hoopis klaasist. Aga mugav ja kutsuv kui piirdud eemalt piidlemisega.

Täiest hämmastav, jällegi lapsepõlve maitsega seotud, kuidas Ekstra küpsis Kosmose tuubiekstraktiga on klaasi valatud ja mälestusena edasi antud! Kaunis ja kordumatu.

Ühe töö puhul pean tsiteerima oma 14-aastast poega, kes ühtäkki hüüdis: "Ma söön selle ära ja sa ei saa mind takistada! Vaata kui suhkrune ja hõrk see välja näeb!" See karjatus käis siis klaasist ja liivast pâte de verre´i tehnikas tehtud töö kohta. Mingitviisi klaasipasta tehnika nagu ma aru saan...

Kas oma haige/vana/surnud ema noorpõlvefiguuri klaasi valamine on ilus või... Ma ei tea...

Aga ma tean nüüd kuidas näeb välja täiuslikkus. Esteetiline puhtus, kus midagi ei ole üle ja midagi ei ole puudu. Hetk, kus sisimas tõded – vau! Minge vaadake Eve Koha teost "Sõda ja rahu" ja veenduge ise või vaielge vastu...

Liialdamata – liiga ilus, et vaatamata jätta. Mina lähen kindlasti veel!