"Alguses ma mõtlesin, et ma hakkan ise tegema portreesid, aga kui ma olin viis tükki teinud, siis jõudsin arusaamale, et see on megaigav nii mulle endale kui ka lõppkokkuvõttes teistele," avaldas Karlson.

Karlson hakkas seega lähitutvuskonnast kutsuma inimesi, kes polnud kunagi varem savi puutunud ja palus neil portreesid teha. "See võttis järjest suuremaid mõõtmeid ja ma nägin, mida see inimestega tegi. Alguses tulevad kõik ebakindlalt, kohmetult ja lõppes see alati sellega, et need tulemused olid vaimustavad nii autoritele ja eriti mulle," rääkis kunstnik.

Karlsoni jaoks sai asi alguse Tartu Jaani kiriku terrakota portreedest. "Neid on seal tehtud tuhandeid ja nad kõik on isiksused," sõnas ta.

Karlsoni sõnul salvestuvad isegi oskuste puudumisel autoportreesse autori olemus ja meeleolu. "Iga portree on mulle kullahinnaline," märkis ta. "Inimesed on ikka üle ootuste osavad. Nad ilmselt ise ei teagi, et see vormitunnetus on igal inimesel tegelikult täitsa olemas."

Biennaalil osalemist võtab Karlson rahulikult. "Ma annan aru, et see on suur võimalus mulle ja ma üritan sellest igal juhul maksimumi võtta, sest on see koht, kus sa pead seda tegema," sõnas ta. "Nii on iga projektiga tegelikult, et seal pole vahet ausalt öeldes, kas see on Veneetsia biennaal või midagi muud," nentis ta.