Taasavatud muuseumis võib laps tulla nii midagi teada saama kui ka lihtsalt midagi vahvat kogema. "See ongi selle asja võlu. Füüsiline ruum on raam, aga fantaasia on piiritu ja muuseumis on isegi fantaasiatuba, kus peamine looja on laps. Muuseumis loob muuseumit laps ise, olles ma ka meile olnud väga suureks abiks ja nõuandjaks. Aga tegelikult metoodiliselt on sinna sisse kirjutatud salaja õppimine läbi mängu," selgitas Miiamilla kuraator Sireli Uusmaa ja lisas, et see on nii mõeldud ka lastevanematele.

Miiamilla Lastemuuseumist saab näha teatrikunstniku tehtud tunde-elukaid, kes elavad muuseumi kapis. Tunde-elukad sündisid laste joonistusest, kui neil paluti kujutada ette, millised võiksid välja näha erinevad tunded. Uusmaa sõnul teadsid nad algusest peale, et ei taha lastele pakkuda täiskasvanute ettekujutust sellest, mis lastele meeldida võiks. "Me tahtsime teada, mis lastele päriselt meeldib ja tahtsime rääkida tunnetest. Baastunnetest, mis meie sees kobrutavad ja teha seda nii mänguliselt kui võimalik ja lastelt tuli igasuguseid mõtteid," rääkis Uusmaa.

Laste joonistusest ja vastustest said muuseumijuhid palju inspiratsiooni. Näiteks leiabki muuseumist laste enda loodud disaini, mille Miiamilla kunstnik ellu tõi. Ka kõik muuseumiviidad on laste poolt joonistatud. "Selliste kritselduste või sotapota puhul ongi koht, kus täiskasvanu saab küsida, et mida sa siin kujutad. Lapsele on see kõik selge, aga siin on meie koht küsida – mida sa näed, mida sa kujutad, mida sa koged," selgitas muuseumi juhataja Jane Meresmaa-Roos.

Muuseumipidajad on mõelnud ka lastevanemate ja vanavanemate peale. "Me oleme mängu sisse pannud ka lastevanemate tasandit. Loonud audiotekste, mis paneksid mõtlema, kas siis sise- või välismaailmas, mis on lapsevanema roll toetamaks nendes maailmades last. Mängudes ei ole me andnud ka liiga palju juhiseid seega lapsevanem võiks olla abiks," selgitas Uusmaa. Jane Meresmaa-Roos lisas, et audiotekstid on sisse lugenud lapsed, kes pöörduvad suure inimese maailma poole läbi oma maailma.