Rebeka Põldsam ütles, et kui Anu Põtra muusikaga seostada, siis enne seda, kui ta üldse kunstnikuks õppis, tegeles ta tantsuga. "Kui ta 1947. aastal sündis ja enne 20-aastaseks saamist tantsis, siis võib seda seostada pigem 1960. aastate alguse muusikale mõelda," selgitas ta ja tõi välja, et kui Põder Tartu Ülikoolis käis, siis nautis ta enda sõnul väga rock-muusikat. "Seega kui teda muusika kaudu kirjeldada, siis ta eriti mulle klassikalise muusikaga ei seostu."

"Anu Põdra populaarsuse taga on mitmekülgsus, kui me vaatame tema loomingu algust, siis on teada, et ülikoolis oli ta väga tugev portretist," mainis ta ja lisas, et Põder otsustas väga varakult, et tema Lenineid-Stalineid kujutama ei hakka. "Üleüldiselt ta inimesi realistlikult väga kujutanud pole, varastest töödest me lihtsalt näeme, et ta oskab seda teha hästi, täpselt, kaunilt ja viimistletult."

Põldsam tõi välja, et juba ülikooli ajal tegi Põder erinevaid nukke. "Nukud olid tema eksperimendi vahend ning need nukud olid tihti tema enda suurused," ütles ta ja lisas, et nukkudel olid põhi traadist, kuhu ümber olid ehitatud tekstiilist ja kipsist kered.

"Samamoodi nagu ta otsustas mitte kujutada Leninit ja Stalinit, otsustas ta nõukogude ajal ka apoliitiline kunstnik, ta ei vastandunud sellele oma loomingus, ta ei teinud ka anti-Leninit, vaid ta tegeles oma teemadega, mis olid marginaalsed: kodu, trammi- või trollisõit ning mis tundeid see tekitab," selgitas kunstiteadlane ja tõi välja, et taasiseseisvumise ajal liikus Põder vastassuunas. "Ta on isegi öelnud ühes videointervjuus, et taasiseseisvumise aja alguses ta proovis teha pronksskulptuure, mis on väga igavikulised, aga siis ta sai aru, et see igavikulisus teda nii väga ei huvita ning tema huvi on ikkagi luua näituseid."

"Isegi kui Anu Põder ei olnud feminist, siis feministlik sõnavara on andnud alati tema loomingu tõlgendamiseks vahendid, muidu oleks ta 1990. aastate meestekeskses kultuuris raskesti mõistetav," ütles Põldsam ja mainis, et 21. sajandi töödest paistab välja, et Anu Põder on juba kibestunum ja kriitilisem maailma suhtes.

2017. aastal kureeris Rebeka Põldsam Kumus suure Anu Põdra isikunäituse. "Ma olin esimesel kursusel, kui ma sain aru, et Anu Põdra loomingut võiks kontekstualiseerida lääne minimalistidega ja ka Ida-Euroopa kunstnikega," ütles Põldsam ja lisas, et tema jaoks oli väga oluline Põdra loomingut avada rahvusvahelises kontekstis. "Kumu näitusel ma panengi ta nii tänapäevasesse kui möödanikku kunsti ja see aitas väga-väga palju mõista Anu Põdra mitmekülgsust, tema poliitilist potentsiaali, tema efemeersust kui tänapäeval väga tähtsat omadust, teadmist sellest, et materjalid lagunevad ja et kõik on mööduv, see on kõik väga kaasaegne."