Keelesäuts. Kuku sa, kägu, kuldalindu
Seekordses "Keelesäutsus" rääkis Mari Kendla aastalinnu ehk käo erinevatest rahvapärastest nimetustest.
Selle aasta linnu, käo, tunneb laulu järgi ära ilmselt igaüks. Neid, kes tunneksid selle tuvisuuruse pruunikirju kõhualusega hallika linnu ära välimuse järgi, on arvatavasti juba vähem. Igaljuhul on kägu Eesti rahvausundis vaat et kõige populaarsem lind.
Tema kukkumine kuulutab suve algust, rahvapärimuse järgi võib käol laul ennustada ka eluaastaid, õnnetust ja vahel ka õnne. Sellest tulenevalt on vanarahvas andnud käole mitmesuguseid nimetusi, mille aluseks on hääl, saabumise ja vait jäämise aeg, sarnasus raudkulliga ning uskumused.
Levinumaid käonimetusi on "kukulind", mis ei vaja lähemat selgitust. Mõistatustes on kägu sageli nimetatud ka "metskukeks". Linnu saabumisele kevadel viitab nimetus "jürilind".
Ühe uskumuse järgi arvatakse, et pärast vait jäämist muutub kägu kulliks. Sellest annavad tunnistust nimetused, nagu "kukulinnukull", "käokull" ja Lõuna-Eesti "tsirk-haugas". Teise uskumuse järgi lakkab käo laul pärast jaanipäeva seetõttu, et linnule läheks siis justkui odraokas kurku. Seda iseloomustab "odralinnu" nimetus.
Käo kukkumine eluhoonete lähedal tähendas vanarahvale õnnetust. Nii on teda nimetatud "surmalinnuks" ja "surmakuulutajaks". Sõltuvalt kukkumise ajast on otsustatud, mida eelolev aasta toob: hommikul hoolt, siis on ta "hoolekägu", lõuna ajal leina ehk "leinakägu", õhtul õnne ehk "õnnekägu".
Tasub siis tähele panna, millal kägu end sel aastal ilmutab ja mis ajal kuulete esimest kukkumist.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: Vikerraadio