Eesti murrete sõnaraamatus on palju värvikat sõnavara, mis kirjeldab erinevaid naiste ja meeste omadusi. Näiteks Pöides on kutsutud kärmet ja käbedat naist sõnaga "nutris". Hanilas aga ilusat ja tublit naist sõnaga "naater".

Suur osa sellistest väljenditest on küll halvustava maiguga. Näiteks "krõnsu", mida on kasutatud inetu ja vana naise nimetamiseks Põltsamaal, või "eluröögatus", mida Iisaku rannikumurdes, on kasutatud riiaka naise kohta.

Ka noorema naise või tüdruku kirjeldamiseks leiab mitmesuguseid nii positiivse kui ka negatiivse värvinguga sõnu. Noort neiut on Lüganusel nimetatud sõnaga "prädikäs". "Liikam" osutab Viljandimaal meeldivale, aga ka kerglasele tütarlapsele.

Lühikese tüdruku kohta on Muhus öeldud "lutakas". Sassis soenguga tüdrukud ja ka poisid Laiusel, on olnud "karvaviilad".

Mehe puhul kirjeldatakse murdesõnades tihtilugu kehaehitust ja välimust. Näiteks Jõhvis on väikest kasvu mehe kohta öeldud "kirvekeitaja". Simunas on mees, kellel habe ei kasva, olnud "koorelõug".

Samuti leidub elukommetele osutavaid sõnu, nagu Karksi "käälja", mis viitab võrgutajale mehele. Ka edeva mehe tähistamiseks keelelisi vahendeid jagub, nagu laialt kasutatud "kehkenpüks" või mulgi "kiiberkints".

Väikese poisi kohta on öeldud "justel", "juna" või "junastik". Üleannetu ja ulakas poiss on näiteks "juunus", "jölvand", "lajak" või "kantsikas".

Niisiis näib, et naistel ja meestel on murdesõnavara põhjal natuke erinevad rollid, kuid on ka palju ühiseid omadusi. Oleme ju kõik lõppeks inimesed – noored ja vanad, pikad ja lühikesed, vahel natuke edevad, vahel võib-olla sassis peaga.