Paljud kriitikud on lavastuse puhul maininud, et laval kõlavad Brasiiliast ning Aafrikast pärit viisijupid. Säärast muusikakooslust ei kuule Eesti teatrilavadel tõesti tihti. Ingomar Vihmar oskabki lavale luua omanäolisi maailmu, mis jäävad oma originaalsuses silma. Vihmar paistab lavastajana huvituvat teemadest, et mis on teater ja kas näitleja ülesanne on tegelasteks ümber kehastuda või on etendaja midagi enamat.

Natuke liialdatult võiks öelda, et Ingomar Vihmar käitub lavastajana üsna tammsaarelikult. Nii Tammsaare kui Vihmari looming paneb tihti mõtlema filosoofilistele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Isegi komöödiate puhul, nagu "Mitte praegu, kallis" või "Norman Vallutaja", ütleb Ingomar Vihmar midagi inimeseks olemise kohta. Kuidas on tal aga õnnestunud "Tõe ja õiguse" viimane osa?

Antud uuslavastuse puhul on kerge paralleele tõmmata Vihmari paari aasta taguse "Kolme õega", kus Endla teatri näitlejad rolli sisse elamata Tšehhovi teksti esitasid. Sarnast dialoogi edasi andmist kohtab ka siinses Tammsaare tõlgenduses. Etendajate pilk on tihti suunatud kaugusesse, nende pilkudes väljendub kas surmtõsisus või ootusärevus. 

Andrus Vaarik, kes vana Andrese poega kehastab, edastab teksti ebasiiralt. Vaarik ei proovigi noort meest mängida, tema liigutused mõjuvad teatraalselt, rohmakalt. Kadri Rämmeldi mängitud Tiina räägib üle elatud kallaletungist nagu muuseas, otsekui poleks juhtunus midagi õudset. Vihmari lavastuses on etendaja vaid vahend loo jutustamisel, lavastaja fookus lasub pigem Tammsaare tekstil ning kirjaniku mõttemaailma lahkamisel. 

Uuslavastuse jaoks loodud kunstnikutöös näeb tellinguid, mille alla inimesed põhku poevad. Vargamäel ei lõppegi töö kunagi ning tegelased mattuvad koorma all. Kardinate taga võib silmata kirstu, mis on Tammsaare teostes alati olulisel kohal.

Feliks Küti kirjutatud laulud annavad edasi lavastuse veidi absurdset, ent siiski tõsist meeleolu. Eksootilistelt maadelt pärit laulud on eestitatud ning sobivad Tammsaare teost üllatavalt hästi saatma. Naistrio lauldud tuulelaul kirjeldas Vargamäe rutiinset, masendavat elu üsna täpselt. Olen päri Meelis Oidsaluga: minagi arvasin lavastuse alguses, et Vihmar on teinud Tammsaare teosest muusikali. Lootus jäi tegelikult pikaks ajaks õhku. Paistab, et koori olemasolu kontserti alati ei tähenda. 

Ingomar Vihmari lavastuse puhul intrigeeris kõige rohkem materjalivalik, kuna Tammsaarele mõeldes ei tule "Tõde ja õigus V" kohe silme ette. Põnev, et vanemad näitlejad nooremaid tegelasi kehastavad, see lavastuslik lahendus võimaldab Eesti kirjandusklassiku teksti kindlasti teises valguses vaadata. Lavastuses mängitakse ideega, kes on vana või noor ning kuidas vanus inimesel väljendub. Asjaolu, et vanemad näitlejad nooremaid mängivad, oleks saanud ehk rohkemgi ära kasutada, praegusel kujul ammendas võte end veidi liiga kiiresti. 

Näitlejate ebasiirus oli esialgu põnev, kuid esimene vaatus jäi oma liigses staatilisuses aga veidi kaugeks. "Tõde ja õigus V" esimesest poolest jääb pigem meelde Ago Andersoni mõnuga mängitud Eedi, kellele võib tema maniakaalsetest kalduvustest hoolimata kaasa tunda. Lavastuse teises pooles tuuakse vihmarlikke krutskeid rohkem sisse. Siis hakkavad laval kõlama roppused ja vaimukused. Hetkeks võtavad näitlejad välja isegi mikrofoni, mille kasutus mõjus meeldivalt ootamatult. Neid ootamatusi oleksingi sellelt lavastuselt rohkem soovinud. 

Ingomar Vihmar läheneb Tammsaare "Tõe ja õiguse" viiendale osale "Kolmele õele" sarnase esteetikaga, lavastusest võib leida mõttekäike sellest, miks Vargamäe tegemisi nii tõsiselt võetakse. Lavastuse teine vaatus, kus ilmneb vihmarlikku huumorit, on vaimukam kui esimene. Tervikuna ei saa aga lavastust ebaõnnestuks pidada, katsetusena on "Tõde ja õigus V" vägagi sümpaatne.