See on sinu kolmas album. Kas sa oled enda hääle üles leidnud?

Jah, ma arvan, et hääle leidmine on iga artisti – nii kaua, kui ta tegutseb ja pildis on – jaoks väga arenev aspekt. Nüüd ma olen kindlasti õiges žanris, olen katsetanud ja üle viie aasta avalikult tegutsenud, nüüd see žanr on mulle palju kodusem ja läheb mugavamaks küll.

Mulle näib see kolmas album tantsulisem ja lõbusam kui eelmine. Ma võin ka eksida, võib-olla taotlus oli hoopis teine.

Kusjuures see on naljakas, sest me just käisime Rootsis Future Echoes festivalil esinemas. Seal me esinesime hästi väikeses ruumis, kus kõik tantsisid ja pärast tuldi meie juurde ja öeldi, et see on väga hea tantsumuusika. See oli esimene kord, kui ma kuulsin sellist asja, sest see album on väga tume ja sünge. Aga mul on hea meel, et sellest saab ka tantsulisemat ja lõbusamat osa leida, see on ainult positiivne.

Sa ühendad oma loomingus kaks väga vastanduvat elementi. Üks on rusuv pool, mis igas inimeses erinevatel põhjusel on ja teine on see, et sa kasutad isegi tänapäeva kommertsmuusikale omaseid elemente, et see tumedus esile tuua.

Kontrastid on väga inspireerivad ja ka asjad, mis mind ja mu muusikat on väga iseloomustanud. Ma olen ka ise väga äärest-ääreni äärmuslik inimene, ka tätoveeringute poolest on mul väga palju vastandeid, näiteks mul on ühe käe peal kirjas "Põrgu" ja teisel "Paradiis". Kuna ma kannan oma käsi külgedel, siis kõik see, mis sinna vahele jääb, olen mina. See on ka selline yin-yang metafoor.

Kontrastid on seega väga vajalikud, sest sünget poolt on hea tasakaalustada, eriti siis, kui teed muusikat, mida avaldada plaanid. See on hea trikk.

Kontserdid on ka sinu jaoks väga olulised. Kas need on isegi olulisemad kui albumi välja andmine?

Ma ei ütleks, sest kui ma poleks albumit välja andnud, siis mul poleks millegagi kontserdil esineda.

Aga kas sa tunned end kontsertidel hästi või isegi paremini kui stuudios?

Need on täiesti erinevad asjad. Mõlemas on omad plussid ja miinused. Stuudios on ikkagi mugavam, sest ma olen siin koos oma bändikaaslase ja produtsendi Markus Paloga, see on meie pesa ja meie ruum, kus me loome ja siin on kõik seinad selles osas koos. Markus teab mind ka läbi ja lõhki, ta on mind igas seisus ja igas perioodis näinud. Seega neid on raske võrrelda, kuna need olukorrad on nii kontrastsed. Mõlemas on hea.

Kuidas läheb sinu muusikal välismaal? Oled seal esinemas käinud ja ilmselt saad sinna ka palju kutseid.

Välismaaga on hästi, eelmine aasta me hakkasime rohkem käima ja kindlasti on see paljude artistide unistus, et saada ka välismaale. Mul on väga vedanud, aga see pole ainult vedamine, vaid me oleme selle nimel ka palju-palju tööd teinud.

Seega iga see meil, kus sind kutsutakse välismaale, siis seest läheb soojaks ja hakkab surisema, sest see on täpselt see, mida ma olen tahtnud teha.

Oskad sa öelda, palju eelmisel aastal välismaiseid esinemisi oli? Ja mis sel aastal ees ootab?

Eelmine aasta oli neli-viis korda, enamus neist olid showcase-festivalid, aga üks oli ka Serbias Exit festival, kust käis läbi üle 200 000 inimese. See oli väga võimas kogemus, sest see riik ise on nii sürreaalne.

Sel aastal on üks juba tehtud ja tuleb ikka veel neid, varsti kuulutame mingeid asju välja. Neid vaikselt koguneb, seega ainult Eestis me kindlasti ei püsi.