Helen Eenmaa alustas oma kõrgharidusteed filosoofias, sest teda köitis selle valdkonna keerukus. Filosoofia annab Eenmaa sõnul väga tugevad baasteadmised, mille peale edaspidi muid teadmisi ehitama hakata.

"Statistika näitab, et need, kes on filosoofiat õppinud bakalaureuseõppes, on väga edukad ka hiljem, mis iganes eriala valikul. Neid palgatakse rohkem, nad on edukamad õiguskoolidesse sisse saamisel, kui mõelda just Ameerika õiguskeskkonda, kus õiguskool ongi magistritaseme õpe. Filosoofidel on seal väga suured eelised teiste ees, nii et filosoofiat tasub kindlasti baasharidusena õppida," on ta veendunud.

Eenmaa taust kombineerib moraali- ja õigusfilosoofiat, sellele lisaks veel tehnoloogiaõigust. Ta töötab Skytte instituudis valitsemise ja õiguspoliitika kaasprofessorina.

"Seda tausta, mida ma enda profiilis kombineerin, on väga palju. Moraalifilosoofial on siin see roll täita, et ta aitab küsida, mis on õiged ja valed teod või otsused, kuidas üldse määratleda seda, mis on õige ja vale, mis on hea või halb. Need alusmõisted ei ole niisama lihtsad, neid ei saa igapäevaste kogemuste pinnalt mõtestada. Need nõuavad väga sügavat teoreetilist baasi ja moraalifilosoofia annab selle baasi," rääkis Eenmaa.

Õigusfilosoofia konkretiseerib küsimusi õigest ja valest ning aitab määratleda, mis on normid. "Mis on üldse normi olemus, mismoodi on õigusnorm erinev normist, mis kehtib mingis mängus, või normist, mis on maffiasüsteemis kehtiv norm. Õigusfilosoofia aitab eristada seda, mis on õigus sellest kõigest muust, mis meid ümbritseb. See aitab ka mõtelda selle üle, kui meil on paralleelselt kehtimas mitu normatiivset süsteemi, kuidas nende vahel valikuid teha ja aru saada, mida ma ikkagi pean tegema ja mis on mu kohustused," selgitas Eenmaa ja märkis, et tegemist on tohutult suurte valdkondadega.

Ühtlasi edendab Eenmaa noorteadlaste liikumist, seda nii Eestis kui ka Euroopa tasandil. Ta on Euroopa Noorte Teaduste Akadeemiate Teadusnõukogu (YASAS) juht. Noorte teadlaste alla kuuluvad nii need, kes on juba doktorikraadi kaitsnud kui ka need, kes on veel doktorantuuris ja palgatud nooremteadlastena. Noorte Akadeemiasse valitakse teadlasi teaduserialade mitmekesisuse saavutamiseks, aga ka teadustöö kvaliteedi ja ühiskondliku aktiivsuse järgi.

"Eesti Noorte Teaduste Akadeemiasse kuulub 33 liiget väga erinevatelt erialadelt ja nad on tõesti kõik suurepärased teadlased, paljud neist on olnud ka "Plekktrummi" saates," lausus Eenmaa.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia teeb tihedat koostööd Eesti Teaduste Akadeemiaga. "Teatud mõttes on Noorte Akadeemia omaette organisatsioon, iseseisev Eesti Teaduste Akadeemiast. Samal ajal oleme assotsieerunud selles mõttes, et me tõesti teeme palju koostööd, on assotsieerumisleping olemas, me saame väga hästi läbi," sõnas Eenmaa, lisades et mõlemal on Eesti ühiskonnas kanda erinev roll.

"Kui noored on rohkem julgelt ütlejad ja me ise pigem leiamegi neid kohti, mida kritiseerida Eesti akadeemilises kultuuris, siis Teaduste Akadeemia võtab ilmselt rohkem tagasihoidlikuma, konservatiivsema joone. Neil on oma roll täita selles, et teadust parlamendile lähendada."

Akadeemilise kultuuri edendamine

Eenmaa on palju tähelepanu pööranud akadeemilise kultuuri olulisusele. Akadeemilisest kultuurist saab tema sõnul rääkida nii selles võtmes, kuidas me tahame, et meiega suheldaks, aga ka selles, kuidas sellisele suhtlusele sobivat keskkonda luua.

Euroopa tasandil on akadeemilise kultuuri arendamisel hakanud jää liikuma selles suunas, et on mõeldud, kuidas teadust paremini hinnata. Eesti kontekstis aitab teaduse hindamise reform Eenmaa sõnul mõelda ka sellele, kuidas teadlaskonna järelkasvu tagada.

"Meil Eestis on see probleem, et meil ei ole teadlaskonna järelkasv piisav. Noored teadlased ei kipu Eestisse tagasi tulema, kui nad on juba läinud. Kui nad on Eestis, ei kipu nad tulema doktorantuuri, ka peale doktorantuuri ei kipu teadlaseks jääma," nentis ta.

Põhjuseks peab Eenmaa seda, et teaduse tegemine vajab pühendumist ja aega. "See nõuab seda, et mingit ühte kindlat teemat uuritakse väga pikalt, süvenenult ja seda spetsialiseerumisvaldkonda ei ole niisama lihtne muuta. See tähendab väga suurt investeeringut ühelt inimeselt enda aja osas, huvide välja arendamise osas, aga lisaks ka kogemuspagasi ehitamise osas. Kindlasti on teaduse tegemine ka väärtuskonfliktne, sest seal võib olla väga palju erinevaid huvisid mängus. Ja selles mängus pead osalema nii, et sa tuled sellest tervena välja," ütles Eenmaa. Ta lisas, et kindlasti on selleks vaja meeskonda ja toetajaid, kes teadlasesse usuksid, seda eriti noortel.

Toetajaskonda vajavad tema hinnangul nii need, kes Eestisse naasevad kui ka need, kes on kohapeal oma doktoritöö ära kaitsnud. "Neil on vaja seda meeskonda, suhtlemisoskust ja oskust anda oma teadmisi edasi nii, et usutakse, et neid on päriselt ka vaja meil. Mõnes mõttes võib-olla natuke raiskame oma ressurssi, et me koolitame noori mingites valdkondades, nad pühendavad sellesse koolitusse 10–15 aastat ja kui me siis ütleme neile, et nende teadmisi tegelikult ei ole meie teaduskeskkonnas vaja, siis see on ju ressursi raiskamine," sõnas ta.

Eenmaa tõdes, et sageli on teadlastel raske vastu võtta noort, kes tuleb täiesti uue teadmisepagasi ja ideedega. "Ta ei tule tegema revolutsiooni, vaid ta tuleb andma uut teadmist, mis võiks meie Eesti haridust ja teadust edasi arendada. Näha positiivset selles, kui keegi uus tuleb meie konteksti, see on kindlasti väljakutse," ütles ta.

See ei ole ainult Eesti probleem, kuid seda saab Eenmaa arvates lahendada akadeemilise kultuuri arendamisega. "Kui akadeemiline kultuur on kujundatud selliselt, et noorte vastuvõtmine on loomulik protsessi osa ja kui ülikoolid konkureerivad talentide pärast, siis nad tõesti püüavadki mõelda kogukonnale, kuidas me saaksime enda hulka rohkem helgeid päid," usub ta.

"Kui ma olin eelmisel aastal Royal Societys Londonis ja rääkisin sealsele vastasutatud Noorte Akadeemiale sellest, kuidas noorte esindamist korraldada, oli näha, et nende noored teadlased olid tegelikult kõik sellised, kes olid erinevate teadusvaldkondade piiri peal tegutsejad. Uued teadmised tulevad piiripealsetelt aladelt, sealt, kus tulevad moraalifilosoofia ja õigusfilosoofia omavahel kokku või kus tuleb tehnoloogia kokku moraalifilosoofiaga või kombinatsioon mis iganes valdkondadest. Need piiri peal tegutsejad ei paigutu ühtegi kasti. Nad ei ole väga selgelt filosoofid või väga selgelt õigusteadlased. Seetõttu on ülikoolidel ja neil olemasolevatel kogukondadel väga raske neid kuhugi paigutada," sõnas ta.

Paljusid Eesti teadlasi hoiab pinge all see, et neid hinnatakse selle alusel, kui palju ja kui tähtsaid artikleid on neil õnnestunud avaldada väärikates teadusajakirjades. Teadlase karjäär sõltub sageli väga formaalsetest näitajatest, mille alusel luuakse edetabeleid.

"Kui ma vaatan seda kultuuri, mis on kujunenud meil teaduse hindamisest noorena, kes tuleb hoopis teisest kontekstist, kus tõepoolest minu artikleid loeti, et mind hinnata, siis minu jaoks on selline kvantifitseerimine võõras ja samas ma tean, et see kvantifitseerimise praktika on üle maailma väga levinud. Õnneks on see sama Euroopa initsiatiiv teadushindamise muutmise osas just muutmas ka seda kvantifitseerimise praktikat," rääkis Eenmaa.

"Selle sõnum on, et võiksime pigem soodustada seda, et inimesed pühendavad end mingisse teadustöösse, panustavad selle ühe töö valmimisse rohkem ja me ka hindame neid selle sisulise panuse pinnalt, mitte teaduspublikatsioonide arvu pinnalt või selle pinnalt, kus need avaldatakse," lisas ta.

Üks osa akadeemilisest kultuurist puudutab ka suhtlemise oskust ja muret valmistab see, et meie akadeemilistes ringkondades jääb vahel puudu oskusest suhelda. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia on välja toonud kümme punkti, kuidas võiks omavahel suhelda. Need kümme punkti on loodud Euroopa Noorte Akadeemiatega koos toimunud arutelude pinnalt, mis on seotud sellega, et erinevates riikides tunnetatakse, kuidas akadeemiline vabadus on mõnevõrra ohustatud.

"Lahendust nähakse sellele, et akadeemiline vabadus siiski säiliks, ja väga heal tasemel, selles, et akadeemiline suhtluskultuur oleks lugupidav, arvestaks sellega, et teadlased esitavadki erinevaid seisukohti ja ongi väga loomulik osa teaduses üksteisega vaielda ja neid erinevaid seisukohti tunnustada, isegi võimendada nii, et nendega saaks paremini vaielda. Selle suhtluskultuuri arendamine on oluline Eestis. Kindlasti on kohti Eestis, kus sellega on kõik väga hästi, aga on kohti, kus ei ole. Ja väga oluline on mõelda sellele, kuidas toetavalt üksteisega suhelda, niimoodi et teadus areneks edasi, mitte ei oleks pärsitud selle tõttu, et keegi on väga kriitiline või ülearu ründav," lausus Eenmaa, kes on isegi kohanud akadeemilises keskkonnas ründamist või mõne seisukoha kiiret kõrvale lükkamist. 

"Kui me mõtleme Kanti või õigusfilosoofiliste teooriate peale, on mõned teooriad, mida oleme Eestis tugevalt omaks võtnud ja tundub nii iseenesest mõistetav, et seal ei ole midagi vaielda justkui. Et need ongi põhitõed ja ometi on loomulik, et me filosoofias peamegi vaidlema, õiguse üks osa ongi see, et me vaidleme, räägime uuesti läbi, mida me usume ja võib vabalt uskuda midagi muud. Tegelikult ei olegi asi uskumises, vaid filosoofia ja õigus, kõik, mida me võtame seisukohana, peabki olema tõendatud ja läbi argumenteeritud. Me peamegi arutama," ütles Eenmaa.

Ta tõi näite, et kui mõelda moraalifilosoofia traditsioonilise kahe põhiteooria, kantiaanliku moraalifilosoofia ja tagajärjepõhise moraalifilosoofia konsekventsialismi peale, siis tundub revolutsiooniline hakata kaitsma konsekventsialismi.

"Ja ometi miks mitte mõelda sellele, kuidas kantiaanlik filosoofia aitab arvestada tegude tagajärgedega ja kuivõrd tähtis on see, et kantiaanliku filosoofia raames me oskame mõõta seda, millised tagajärjed tegudel on. Ükski moraalifilosoofia teooria ei saa jätta tagajärgi arvestamata. Me ei saa määrata õiget ja väära tegu, kui me ei tea, mis on tagajärjed ja ei arvesta nendega," ütles Eenmaa.

Eenmaa julgustab tegema ka vigu ja ütleb, et meil kõigil peab olema võimalus eksida, et neid eksimusi siis parandada. "Teadus arenebki nii, et me püüame saavutada oma parima teadmise praeguses kontekstis, aga kontekst muutub ja selle muutuva konteksti ja täienevate teadmistega me lihtsalt liigume ka enda teoorias edasi. Me siis täiendame enda teooriat," sõnas ta. 

Õppimine ja töö Yale'is

Euroopa Noorte Teaduste Akadeemiate Teadusnõukogu poolt kirja pandud teesides on muu hulgas kirjas, et oma oponendi suhtes tuleb sõbralik olla. Eenmaa nentis, et see on ta jaoks oluline teema ja tuletas meelde seika Yale'i ülikoolis ning oma juhendaja Jules Colemani lähenemist oponentide seisukohtadele.

"Me istusime seminariruumis, meid oli 20 tükki ümber seminarilaua ja ta kutsus igasse seminari kaasa ühe teise filosoofi, kellega ta üldse ei nõustunud. Me arutasime igas seminaris teise õigusfilosoofi teksti. Kui me hakkasime arutama seda teksti, siis Coleman sõnastas selle teksti oluliselt tugevamalt ümber kui see filosoof oli seda ise teinud. Ta oli seal seminaris ja tundis, et oli saanud inspiratsioonilaengu, sest tema enda tekst kõlas talle palju tugevamalt kui see oli tal algselt kirjutatud. See andis niivõrd hea praktika, kuidas üldse tekste sõnastada ümber. Lihtsamalt ja tugevamalt," meenutas Eenmaa.

Eenmaa Ameerikas õppimise ajajoone alguspunkti märgib tema vahetusõppe aeg Põhja-Carolina ülikoolis. "Mul sattus seal olema üks juhendaja, kes võttis aega ja kohtus minuga kaks korda nädalas hommikul kell üheksa, et arutada õigusfilosoofiat. Mul oli selle vastu huvi ja ta nägi, et nendel vestlustel on mõte. Pool aastat me veetsime nende vestluste keskel ja siis ma tulin Eestisse tagasi," meenutas Eenmaa, kes oli tol hetkel nii filosoofia- kui ka õigusõpingute keskel, sest õppis mõlemat eriala.

Pärast filosoofiaõpingute lõppu siirdus ta Euroopa Parlamenti praktiseerima, kuid mõistis, et ei suuda filosoofiast kui teadusvaldkonnast eemalduda. "Ma tulin Euroopa Parlamendist ära, et tegeleda õigusfilosoofiaga. Tagasi tulles ma taotlesin vastuvõttu erinevatesse maailma ülikoolidesse ja mind võeti vastu Yale'i. See kõne tuli öösel kell kaks, mis oli väga vahva, ja pakuti täisstipendiumi, nii et mul polnud kahtlustki, et ma sinna ka lähen, kuigi vastuvõtuotsused tulid teistest ülikoolidest samuti," rääkis Eenmaa.

Yale'i õiguskool on küllaltki väike, õppejõude on üks viiele üliõpilasele, mistõttu oli Eenmaa sõnutsi tõesti võimalik üksteisega suhelda. Ta ütleb, et ei tajunud tudengite vahel konkurentsi, pigem oli palju üksteise toetamist.

"Palju oli selliseid vestlusi, kus sa kohtudki teise tudengiga koridoris ja saad aru, et võid vestlust jätkata väga huvitavast tekstist või sellest seminariteemast, mis just oli käsitlusel. Arutelud olid väga toetavad ja sügavad kogu selle kaheksa aasta vältel, mis ma seal olin," ütles Eenmaa. Nende kaheksa aasta jooksul oli tal võimalus kaks-kolm aastat õpetada ka filosoofia osakonnas filosoofiat.

"Õpetasin moraalifilosoofiat, õigusfilosoofiat, aga metafüüsikat ja vaimufilosoofiat ka ja vot need seminarid olid ääretult huvitavad, sest laua ümber oli nii paljude erinevate valdkondade tudengeid, nad olid kõik väga hästi ettevalmistunud alati, nad tulid ja olid tõesti lugenud selle Kanti või Milli teksti läbi ja nad tahtsid teada, mis seal kirjas on. Nad olid päriselt pühendunud sellele arutelule nende tekstide üle, neil oli huvi ise sõnastada enda vaated selle teksti suhtes," rääkis Eenmaa.

Eenmaa märkis, et filosoofia võib tunduda küll kuiv ja keeruline, ja tekstid ongi sageli keerulised, kuid ta peab seda pigem väljakutseks. "See pakub sellist mõnusat mängu, kui sa saad tekstiga tegeleda ja aru saada, millega nõustud. Lisaks pakub filosoofia mõtteeksperimente. Väga lihtsustatud stsenaariumi kirjeldusi, kus sa pead otsustama, mis on siis õige ja vale tegu. See pole üldse niisama lihtne, sest need mõtteeksperimendid on konstrueeritud selliselt, et tundub, et mitmed erinevad valikud võiksid olla õiged. Et jõuda õige vastuseni ongi vaja pikemat arutelu ja need tekstid olid lihtsalt toeks õige vastuseni jõudmisel," sõnas ta.

"Õige vastus filosoofias, see ei ole see, et filosoofilistele küsimustele on üks õige vastus, vaid igaüks tahab leida enda jaoks selle vastuse, mis on tema jaoks õige ja seda selles mõttes, et mis on kõige paremini argumenteeritult õigustatud," lisas ta.

Kanti ideed tänapäeval 

Üle kogu maailma tähistatakse tänavu Immanuel Kanti 300. sünniaastapäeva. Kanti on Eenmaagi moraali- ja õigusfilosoofina oma seminarides tudengitega käsitlenud. Kuigi maailm on pidevas muutumises ja Kanti ideid võib tunduda keeruline tänasesse konteksti tuua, aitavad Eenmaa sõnul baastekstid aruteludele just kaasa.

"Tihtipeale küsitakse seoses minu tööga mu käest, milline on eetiline käitumine, pidades silmas seda, mis on õige või väär käitumine. Kui maailm on muutumas nii, nagu praegu on, siis see vastus ei tulegi niisama lihtsalt meile kätte, sest kontekst on muutumas. Me ei saa võtta igapäeva moraalireegleid ja nendest lähtuda, me ei saa võtta ka kümmet käsku või mingit muud olemasolevat koodeksit ja seda lihtsalt kohandada praegusele olukorrale, sest olukord on keeruline," nentis ta.

"Kui ma mõtlen Kanti ja teiste baasmoraaliteooriate peale, siis need annavad meie jaoks, kes me peame õige ja vale küsimusi lahendama, ühise baasteksti, millest lähtuda, kui me hakkame arutlema selle üle, mis on õige ja väär."

Moraalifilosoofias on tavaline, et argumendile saab vastata vastuargumendiga ja seda pingpongi saab Eenmaa sõnutsi mängida väga pikalt. "Moraalifilosoofia teesides on väga palju selliseid kohti, mida saab kritiseerida ja millega saab mitte nõustuda. Tunda seda argumentide paljusust, mida pakub Kanti teooria või ka Milli teooria, on vaja, et hakata üldse mõnda moraaliprintsiipi praeguses kontekstis kohandama," lisas ta.

Ka täna on Kanti õpetust meile Eenmaa hinnangul kasulik teada. "Kanti kategoorilise imperatiivi põhivorm, mis on üleüldise seaduse sõnastus, ütleb, et tegutse nii, et sa võiksid tahta, et sinu tegutsemise põhimõte võiks saada üleüldiseks seaduseks."

Pärast õppimist ja töötamist Yale'i Ülikoolis kolis Eenmaa tagasi Eestisse. Esiteks nõudis tema stipendium Eestisse tagasi tulemist, teisalt tundis ta, et Eestis on võimalik end teostada.

"Minu jaoks oli kõige tähtsam see, et ma olin lubanud tulla tagasi ja kuna mind samal ajal ka kutsuti, tollel ajal oli Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm, kes väga toetas seda, et ma tagasi tuleks, ja oli ka teisi inimesi, kes seda soodustasid, siis ma tulin hea meelega tagasi. Võib-olla asi oligi selles, et kantiaanlikult ma tunnetasin seda kohustust tulla, aga teisipidi võib vaadata seda ka nii, et mulle tundus oluline siia panustada, mitte kuhugi mujale, sest siin on need inimesed, kes mulle loevad," rääkis ta.

Praegune reaalsus on Eenmaa sõnul küllalt kriitiline ja kui tunduks parem eemalduda sellest probleemsest kontekstist, kus me täna oleme, siis tegelikult aitab filosoofia sellega tegeleda.

"Filosoofia aitab mõelda selle üle, mis on õige või väär tegu, kuidas on õige käituda ja elada. Kant kindlasti annab siin mingeid juhtlõngu, kuid kindlasti võib võtta näiteks utilitaristliku või konsekventsialistliku teooria ja lähtuda sellest, et üks arutelupunkt võiks olla, kuidas neid teooriaid omavahel kokku tuua. See, et me elame kriiside keskel, ma arvan, et see on loomulik igal pool," tõdes Eenmaa.

Eenmaa on tegelenud lisaks filosoofiale palju muuga, kuid selle juurde alati tagasi jõudnud. Talle meeldib tegeleda keeruliste asjadega ja ta tunneb, et filosoofia annab väljakutse, kus ta saab end rakendada maksimaalselt.

"Mu ajakasutus on efektiivne. Ma ei tegele lihtsate asjadega, millegagi, millega võiks tegeleda igaüks, vaid ma saangi tegeleda millegagi, mis on väärtuslik. Ma tunnetan seda, et kui ma suudan teha mõne keerulise teksti lihtsaks kellelegi, kes seda võib-olla minu abita ei mõistaks, siis ma olen andnud panuse teadmisesse, mida ilma minuta ei oleks," lausus ta.

Kultuurisoovitus. "Tänase arutelu kontekstis tasub lugeda Kanti metafüüsika aluseid. Tõesti, see on keeruline tekst, aga sellesse sissejuhatuse annab üks Vanemuise teatri lavastus "Terror". See on Ferdinand von Schirachi näidend ja see toob väga selgelt esile moraalsed valikud. Ta jutustab loo ühest lendurist, kellel oli vaja teha valik, kas tulistada alla lennuk, milles oli väga palju reisijaid, selleks et välistada, et see lennuk maanduks terroristide tegevuse tulemusel jalgpalliväljakule, kus oli 70 000 vaatajat, seetõttu selle lennuki jalgpalliväljakule jõudmise kahju oleks olnud oluliselt suurem. Lavastuse käigus toimub kohtuprotsess selle sõjaväelase üle, kes lennuki alla tulistas ja küsimus oli selles, kas ta käitus õigesti või valesti. See lavastus on üles ehitatud nii, et ta on väga lihtne ja mõistetav ka küllaltki noortele vaatajatele, ta ei ole väga nõudlik, aga ta väga ilusti joonistab välja selle, millised on moraalsed dilemmad," soovitas Eenmaa.