Rakvere teatris toodi lavale Franz Kafka samanimelisel jutustusel (1915) põhinev "Metamorfoos". Autoriks on kirjanik, kes kannatas oma elu jooksul kliinilise depressiooni, sotsiaalse rahulolematuse, migreenide, insomnia ja kõhukinnisuse all. Lavastusel on mõnus rütm, sündmustik jookseb vaataja ees voolavalt nii tegelaskujude, lavakujunduse, helikujunduse kui ka dramatiseeringu mõttes. Klassika dramatiseering oli väga oskuslikult tehtud, sest kuigi ma ei olnud kursis originaallooga, ei jäänud pärast etendust ühtegi sisuküsimust õhku.

Helikujundus illustreeris ja toetas lavastust märkimisväärselt. Alguses loodi muusikaga pealispindselt hubane meeleolu, kuid oli läbinähtav või siis heli puhul läbikuuldav, et siit algab sirgjoones allasõit.

"If you believed in me /… / without your love" on kaks fraasi, mis lõid lauluga "It's Only a Paper Moon" veidra atmosfääri. Tundsin end istumas džässiklubis ja käes hoidmas vihmavarju. Peaaegu sõrmenipsust visati mind hoopis tühja ja kõledasse koopasse. See oli tunne, mida võib parasiit kogeda enne peremehesse imbumist. "Parasiidikoloonia rünnak" on fraas, mis haarab emotsiooni kokku.

Helikujundus viis publiku täielikult peategelase Gregor Samsa ajusoppidesse. Me olime tema märatsevas peas üksi, samas justkui koos ja teisalt ainult pooleldi temaga. Ning me mõistsime teda, muusika aitas mõista. Gregori liikumise saatjaks oli õõvastav kaja. Kui ta tekitas kontakti mööbliga, tuli kohe mängu ka heli. Kaugenev ja tühi kaja, mis justkui markeeris pere suhtumist poissi. Kui osata ja tahta teisi kuulda, siis on võimalik, kuid sama lihtne on lasta appihüüdel sõrmede vahelt läbi libiseda.

Trupp moodustas laval ühtse terviku ning kõigi tegelaste karakterid olid väga isikupäraselt välja mängitud. Märten Matsu roll Gregor Samsana oli imetlusväärne. Tal oli keeruline ülesanne kehastada midagi, mida on võimatu füüsiliselt näidata. Kogu aeg oli tunne, et etendaja nagu hõljuks mööda lava ringi, puudutades sõrmeotsaga vaid mööblit. Tegelikkuses näitleja kukkus, koperdas, viskas ja lükkas end maha, seina peale, vastu laua serva. Kuid seda nii elegantselt teha on tõeline väljakutse. Siiski kohati tundus, et ta tämbriline väljendus ei haaku laval oleva isikuga, kes rabeleb, piinleb ja möllab. Hääleliselt jäi peategelane pigem varju, aga seda saab tõlgendada ka selliselt, et ta üritab end vaos hoida nende vahenditega, mida veel kontrollib. Reaalselt küll prussakaks ei muututud, kuid kui kujutlus valla lasta, moonutada nägu ja lisada paar karva, siis kaugele sellest ei jäädud.

Lavalised liikumised olid geniaalsed. Kasutati motiivi, et näitlejad kehastasid vaheldumisi sama tegelast (õde) ning toimetasid mööda lava ühistel eesmärkidel ringi. Millimeetri pealt oli ära planeeritud, kes kuhu liikuma peab. Nii leidis ka aset söögi ettekandmine. Iga toidutoomine tekitas tunde, et sööki jõuab vähem kohale. Vähem tühje klaase ja vähem õunu ning rohkem süüdimõistmist.

Visuaalsel ja sügavamal eesmärgil segati liikumistesse aegluubi võtet. Põhifookus pendeldas tagaplaanilt ette ja vastupidi. Tegevuskäigu rõhud viidi eemale, toodi tagasi, kaotati ära, et need siis uuesti leida ja paika panna. Raske oli minna vastupidist teed ehk mitte jälgida etenduse põhiliini nii, nagu lavastaja oli soovinud.

Lavakujundus oli vertikaalne – riiulite organiseeritus, voodiservad, toolide seljatoe pilpad. Kiiresti välja öeldes: tegemist oli vanglaga. Kuid kodune kong on õudsem kui päriselt trellide taga olemine. Nii on näidatud, et vabadust natukene nagu oleks, samas kui teda pole absoluutselt. Kas lähedased ikka teavad, mis just sulle hea on? Toa ümberpaigutamine võib tõesti kinesofoobiat vähemaks tõmmata, sest tühjas toas saab vaid oma jala otsa koperdada. Aga pikas perspektiivis pole kasulik võtta toast ära viimased asjad, mis veel õhkõrna kodutunnet hoiavad. Sellele lähedased ei mõelnud.

"Peta ära!"

20. sajandil ei olnud moodne vaimse tervisega tegeleda. Praegu on psühholoogid, psühhiaatrid ja nõustajad. Minevikus olid teistsugused vägivaldsed asjatundjad, kes haavadest välja ei teinud ja nägid füüsilisi võimalusi haiguste ravimiseks. Kutsuti ka soolapuhujaid, et nad hävitaksid valelikud bakterid. Aga mis siis, kui asjatundjad ei tunne… noh, asja! Otseselt ei ole kuskil reeglistikku, mis on iga inimese sisemine kohusetunde eetika, aga võiksime ju üksteise eest rohkem hoolt kanda, üritada mõista hukkamõistmise asemel.

"Eemale, peletis!"

Kuidas mõista teist inimest? Kuidas näha läbi teise hinge? Näha pole võib-olla lõpuni vaja, nägemisvõime tahet see-eest omada küll. Paranemisest on kõigil erinevad arusaamad, mõne jaoks on paranemine see, kui juuakse seitsme nädalapäeva asemel hoopis neljal. Suurepärane ju! Kuid Gregori pere tahtis Gregori paranemist selleks, et ta saaks aidata perel toime tulla, sest nii tal oleks võimalik jõuda nende nimel kaugele. Samas kui ennist ei olnud eesmärk "terve" püsida, vaid lasta Gregoril end surnuks töötada ja peret üleval pidada, siis sellisel juhul niisama terveks enam ei saa.

"Meil on ainult üks elu. Kui kaua on võimalik selle elamist edasi lükata? Me rabeleme, püüdes sobituda normidesse, mustritesse. Me teenime elatist, tahame olla kasulikud, püüame vastata ühiskondlikele ja iseendale seatud ootustele," arutleb lavastaja Taavi Tõnisson. "Aga kui õnnelikud me oleme? Kui palju me teeme teoks seda, millest me tegelikult unistame?"