Näitus "Tegele olemasolevaga. Jaapani arhitektuuri uued suunad". S AM Šveitsi Arhitektuurimuuseumi näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis kuni 28.04.2024.

Millest mõtlevad jaapani noored arhitektid?

Näitusel esitatud arhitektide ja urbanistide põlvkond õppis ja astus tööellu keerulistes oludes. Tokyo kinnisvara buumile järgnenud langusele lisandus Fukushima tuumakatastroofi toonud 2011. aasta maavärin Jaapani idaosas. Pole just romantiline algus. Ent vaieldamatult on see suur liikumapanev jõud noore arhitektkonna tööidentiteedis. Ei maksa aga arvata, et see on noored süngemaks muutnud, näitusel vaatab vastu vastupidine meeleolu.

See on teinud leidlikumaks ja veelgi enam – olemasolevaga rahulolevamaks, sest kes on öelnud, et värskete ideedega ei anna asja parendada? Kasinus, leidlikkus ja võimalus võrgust väljas olla vormib jaapani uut arhitektuuri. Uue mõttesuuna järgi on just kitsendused need, mis teevad loominguliseks. Lõputu majanduskasv, mis nüüd on eilne päev, ei vormi enam linnapilti. Valmistutakse tulevikuks, kus kogukond on kaasatud, elamine sõltumatu, ehituses välditakse pikki tarneahelaid ning väärtustatakse kohalikku materjali. Seda on kerge mõista, kui mõelda, et kõik, mis on juba olemas, on juba piisav.

Kõik kitsendused, mis võimaldavad loomingul särada, ei ole Eestis ja Jaapanis samad. Selguse mõttes tuleb välja tuua, et Jaapani suhtumine hoonestusse, sealsed kinnisvara hinnad ja pärandiseadused on üksjagu erinevad meie omadest.

Maja on kui tarbekaup, mille elukaar lõpeb harilikult 30 aastaga. Lammutatakse märksa kergekäelisemalt kui siin. Lisaks veel linnaplaneerimises tsoneerimise puudumine, mis tähendab, et maa hinnad on samad nii kesklinnas ja tööstusalal ning segamini võivadki olla elamupinnad, ärikeskused ja tööstusalad.

Hoonete taastamise teeb keerulisemaks see, et pärandimaks võib olla lausa 40 protsenti kinnisvara hinnast. Nii ongi, et ligikaudu 13 protsenti majadest seisavad Jaapanis tühjalt ja ekspertide hinnangul trend aina kasvab.

Jaapani rahvaarv on 2024. aastal 122 miljonit ja viimastel aastatel on rahvastiku arv vähenenud kahe miljoni võrra aastas. Võrdluses Eestiga on arvude langusnurk sarnane. Meilegi tuttavad teemad, millega jätkuvalt tulevikuski rinda pista, on rahvastiku vananemine, tühjenevad maapiirkonnad, kliimakriis, kasumikeskne linnaarendus. Hüljatud hoonete arvu suurenemine kummitab väikelinnu nagu Valga või Kiviõli.

Natuke eelteadmisi Jaapani ühiskonnast tuleb näitusele minnes kasuks, mis selle suurepärase pildi- ja maketirohke väljapaneku konteksti asetaks. Näitusel on palju juhtumipõhiseid näiteid illustreeritud efektsete makettidega. Kes aga taustaloost rohkem aru tahab saada, peaks võtma aja, et sukelduda arhitektuuribüroodega tehtud videotesse ja kindlasti haarata kaasa sissejuhatavad teematekstid.

Olemasolevast juba piisab

Näituse pooleliolekut rõhutav kujundus struktuursete seintega toob välja selle uue suuna ühe kandvaima mõttekoha, et kohandatav ruum, pooleliolek ilma veel valmis lahenduseta, on ka okei. Juba olemasoleva ruumi moderniseerimine ja selle kohandamine elanike soovidele ajas vastavalt on miski, millega tulekski juba enne kavandamist arvestada.

Seda, kuidas lihtsate võtetega saab ruumi ümber muuta, illustreerib näiteks korter Sakurazaka linnas (Masaaki Iwamoto / ICADA), kus 86 m² korteri planeeringut muudeti kasutades vaheseinteks kihtplastikust paneelidest lükandseinu nii, et ühest ruumist saab teha neli.

Näiteid leiab pea igale maitsele, ehkki mulle tundus kõige põnevam ja mille sarnase süsteemi võiks meilgi välja töötada, mudel, mille fookus on eluasemeprobleemil.

CHAr büroo (akronüüm sõnadest Habitat and Architecture Commons "elukeskkonna ja arhitektuuri ühisvara") töötas välja moku-chin'i retsepti, mis tutvustab standardkorterite jaoks mõeldud andmebaasi ruumide moderniseerimiseks.

Asja tuum seisneb selles, et kujundades ümber Jaapani masselamuehituse musternäidise moku-chin'i elavneb ka eluaseme majandus ja sellega tõuseb ka selle laialt levinud hoonetüübi väärtus.

Need on ehitatud 1950.–1970. aastatel, kui Jaapani majandus buumis, Tokyo paisus ja Jaapan oli maailmamajanduses juhtival kohal. Puidust kortermajad kerkisid kiiresti hõlmates 40 protsenti kodudest. Tavapäraselt on need kahekorruselised üürimajad, milles enamasti on kahetoalised korterid.

Moku-chin'id ("moku" - puit ja "chin" - üürima) on tänaste standardite kohaselt väikesed ja amortiseerunud ning vähese üürinõudluse tõttu seisavad sageli tühjalt. See jälle mõjub halvasti linnaruumi tervisele.

Kõigile kättesaadava vabavarana saab moku-chin'i retsepti juhendeid alla laadida ning täpsemaid jooniseid juba tasu eest juurde soetada. Retseptid pakuvad kümneid renoveerimisnippe, mis on tehtavad ka iseehitajatel. Niimoodi olemasolevat arhitektuuri seestpoolt ümber programmeerides seisab see vastu Jaapani ratsionalistlikule linnaplaneerimisele.

Aktiivsed väikesemahulised hooned

Üks ehituskultuuri puudutav nüanss, mis on meist erinev ja mille üle tasub Eestis rõõmu tunda, on sagedased arhitektuurivõistlused. Õnneks on siin võimalik väikestel büroodel edukalt arhitektuurivõistlustel osa võtta, millest kohalik kogukond ja tellija saab ainult võita, sest põhjalikult pingutatakse, et leida lähteülesandele ja konkreetsesse asukohta parim lahendus. Jaapanis on sellega kehvemad lood.

Kuigi suurarendajad Jaapanis ei kaasa tihti arhitekte, on viimastel aastatel kasvanud iseseisvate projektide arv, mis vaatamata oma väikesele mahule, on oma tegevustes või ruumi kasutuses ümbruskonnale avatud.

Näiteks on sagenenud projektid, kus majade ette kavandatakse avalik ruum. Aina rohkem on näiteid, kus sõltumatud bürood leiavad piiratud ruumiga töötades lahenduse kitsastele kruntidele. See soov, mida jagab arhitekt Yutarō Muraji, peab paika nii siin kui seal: "Ühiskond ei saa olla jätkusuutlik ilma struktuurseid muutusi läbi viimata. Ma arvan, et praegu on suur soov sotsiaalsete muudatuste järele."

Mõnes mõttes ei olegi see uus lähenemine, mis võlub olemasolevast parima välja, Jaapani ajalugu ja kultuuri arvestades midagi ootamatut. Jaapani keraamikas aastatuhandeid viljeletud kuldparanduse meetod kintsugi võtab purunenud keraamika ning taastab selle kullates ära katkised praod. Sellega väärtustab ja toob esile eseme mineviku ja valgustab ta loo.

Nagu näitusel tooduist, siis oskuslikult ja läbimõeldult tegutsedes ja olemasolevat hinnates, ei peagi see tingimata kullast kallim olema. Hinnas on hoonete lapitekilisus.