1960. aastatel kuulus Alexander Knaifel Nõukogude Liidu noorte avangardheliloojate põlvkonda koos Arvo Pärdi, Gia Kantšeli, Sofia Gubaidulina, Valentõn Sõlvestrovi, Alfred Schnittke ja teistega. Muusikateadlane Svetlana Savenko näeb nimetatud heliloojatest suurimat sarnasust just Pärdi ja Knaifeli vahel. Mõlema loomingus saavad pärast avangardistlikku perioodi keskseks religioossed teemad ning ka muusikaline väljendus liigub heakõlalisuse ja lihtsuse poole.

Knaifel on maininud püüet anda oma loomingus edasi midagi usu südamest, "rääkides tasase häälega, lootes kuulda häält enda sees". Intervjuus Helena Tulvele, mis ilmus eelmise aasta detsembris, sõnas Knaifel: "Igaüks peaks vastavalt oma võimalustele tegema kõik endast oleneva, et maailmas oleks natukenegi rohkem valgust. Kui kogu universumis, täielikus pimeduses põleb vähemalt üks väike küünal, siis pole see enam pimedus." 

Alexander Knaifeli üks viimaste aastate unistus oli külastada taas Eestit ja Arvo Pärdi Keskust ning kohtuda Arvo ja Nora Pärdiga. Ta oli äärmiselt õnnelik, kui see mullu novembris tema 80. sünnipäevale pühendatud kontserdil teoks sai. 18. novembril toimunud kontserdil Arvo Pärdi Keskuses kõlasid ansamblite Hortus Musicus ja Vox Clamantis esituses teosed Knaifeli eri loomeperioodidest. Helilooja juhatas isiklikult kontserdi viimase palana kõlanud teost "Skinia".