Kõivupuu kinnitas, et tal on suur austus nende inimeste vastu, kes elades piiri taga hoiavad Eesti keelt ja kultuuri elus. "Võtavad aega, et lugeda uuemat Eesti kirjandust, tunnevad huvi Eesti mütoloogia, folkloori, muusika ja kunsti vastu, kes räägivad oma väikeste lastega eesti keeles, see on imetlust väärt," sõnas ta.

"Vahel mulle tundub, et need, kes töötavad kodust kaugemalt, pööravad sihiteadlikult rohkem tähelepanu keelele ja kultuurile," nentis ta ja lisas, et näiteks Berni kirjandusklubi inimesed küsisid rohkem kui inimesed Eestis kohapeal. "Eesti inimese kohta ikka öeldakse seda, et aseta esimene rida kuhu tahes, ta ei istu sinna kunagi."

Ta rõhutas ka, et välismaal ei sünni see eestluse hoidmine niisama. "Peab olema tahe ja motivatsioon ning seepärast ma julgen küll teha sügava kummarduse kõigile rajatagustele kogukondadele, kus on Eesti juurtega inimesi, et nad võtavad selle aja ja ka raha, et tulla kokku ja olla kursis kõige sellega, mis Eestis ka tänapäeval sünnib, omavahel vestelda ja hoida ka teatavat sotsiaalset võrgustikku, mis raja taga on ka väga vajalik."

"Viis ennast kultuuri kaudu väljendada ja hoida seda kõike elus teeb tegelikult Eesti suuremaks, maailma nähtavamaks ja atraktiivsemaks," nentis Kõivupuu ja tõi välja, kuidas tema praktiline kogemus näitab, et laste puhul on keeleõppeks väga vajalik, et nad saaksid suhelda oma eakaaslastega. "Väga raske on laste puhul keelt hoida, kui neil pole eakaaslasi."