"Suuremas plaanis räägib film minu jaoks armastusest või sellest, kuidas seda armastust väljendada või siis väljendamata jätta. Nii ema kui tütar arvavad, et armastust ei ole," tutvustas Triškina-Vanhatalo.

Lugu on algimpulsi saanud mõningad aastad tagasi Tallinnas möllanud noortejõugust. "Nii meediaväljaanded, ajakirjanikud, kuid eriti kommentaarium viskus nende laste-noorte vanemate kõri kallale. Et ikkagi kodu on kõiges süüdi, heas peres nii ei juhtu jne. Päevalehe ajakirjanik Joosep Tiks otsis üles paari nende noorte vanemad ja tegi nendega intervjuu, mis jäi mind kummitama – nende vanemate häda ja nurkasurutus," rääkis filmitegija.

Triškina-Vanhatalo kohtus Tiksi vahendusel ühega nendest lapsevanematest. "Rääkisime pikalt juttu ja tema jutust jäi üks fraas veel rohkem kummitama: "Ma ei saa ju teda kinni panna. Ma ei tohi ju." Sealt hakkas see kerima sinna ümber. Mingi perioodi jooksul ma kasvatasin sinna peale selle pere, suhted ja kõik muu," rääkis ta.

"Armastuse väljendamise oskamatus on minu filmi tegelaste puhul viinud sinnamaani, et sellel hetkel on tõesti väga keeruline midagi mõistlikku teha. Aga tegema peab ju. On oluline märgata, kas sa väljendad armastust iga päev, kasvõi natukene, ja nii, et see teine pool ka aru saab. See on suur ülesanne ja ma ei väida, et ma ise olen selles meister," rääkis filmilavastaja.

Kuigi Triškina-Vanhatalol endal veel teismelist last pole, siis oma lähedaste kogemuste ning enda teismeea põhjal usub ta, et see on paratamatu, et lapsed enda vanematest ühel hetkel kaugenevad. "Kui on seda armastuse põhja õnnestunud laduda, siis võib loota, et toimub n-ö tagasitulek, et see lahkuminek ei ole nii suur," sõnas ta.

Režissöör tunnistas, et ta valib enda loomingus alateadlikult selliseid teemasid, mille suhtes tal on kõige suurem hirm. "Ma keeran sinna mitu vinti peale ja elan mingis mõttes filmi tehes selle hirmu läbi. Kogu seda temaatikat käsitledes, näitlejate, ajakirjanike ja taustainimestega suheldes, õpib tegelikult päris palju."

Filmi on enne ametlikku esilinastust näidatud nii koolipsühholoogidele, vaimse tervise spetsialistidele kui ka lapsevanematele ja noortele. "Hästi tore on see, et noored vaatavad seda täiesti oma mätta otsast. Nad samastuvad selle tõrjutuse hirmu, kiusamise ja nende teemadega päris hästi," sõnas Triškina-Vanhatalo ja märkis, et vanematel on kõigele muidugi oma vaatenurk. "Need, kellel on veel mitte-teismelised lapsed, on ikka päris korralikult nutnud. Mulle tundub, et see on hea, sest ma arvan, et ei pea kätt hoidma, parem on läbi raputada ja asjadele otsa vaadata."