Olete sündinud Eestis, aga kuidas näete seda Soomes elanuna?

Inimesel on sotsiaalse olendina alati küsimusi selle kohta, kuhu ta kuulub. Neid küsimusi – oma või võõras – tuleb ette ka siis, kui näiteks uude linna kolid. Näidendis on keskpunktis rahvusidentiteet ning ka kohanemine uute olude ja keskkonnaga. Samuti see, et kui rohkem kusagil kohaned, siis tõenäoliselt  tähendab see seda, et sa kusagilt mujalt kaugened, tuled välja või jääd võõramaks. See puudutab ka siin Soomes elamist. Mida rohkem siin eestlasena olla, seda rohkem võivad need asjad, mis on Eestis, võõramana tunduma hakata.

Samal ajal pole see nii mustvalge küsimus, vaid selles on palju varjundeid. Sellega seostub igasuguseid tundeid. Mingis mõttes on kahju, et need asjad tunduvad võõrana, aga mulle on tähtis olnud see, et ma ei hoia end vägisi Eesti asjades kinni. Võib-olla kui millestki lahti lased, on isegi kergem uuesti näiteks eesti keelega tööd teha ja seda kasutada.

See teema hõlmab ka laiemat vaadet, sest mitte ainult Eesti ja Soome pole omavahel tihedalt seotud, vaid ka Soome ja Rootsi, Eesti ja Venemaa, Soome ja Venemaa, rääkimata pagulastest mujalt maailmast, kes on Soome ühiskonnas juba põlvkondi kohanenud.

Jaa, võib-olla sai see näidend alguse ka levinud ettekujutusest, et on sünnipärased soomlased või eestlased ja siis sisserändajad. Kui ma mõtlesin enda ja oma elu peale, siis mul on selline tunne, et ma ei ole siin kumbagi, ma ei ole lihtsalt sisserändaja, sest ma olen peaaegu terve elu siin elanud ja kõik oma koolid siin käinud, aga samas pole ma sünnipärane soomlane. Mu juured on ikkagi Eestis. Mul tuli tunne, et võib-olla selliseid ühese kuuluvuseta inimesi on Soomes juba väga palju.

Räägime ka teatrist. Q Teatteri on see teater, kus te oma esimese näidendi lavale toote. Kui lihtne oli oma mõttega siia tulla?

Q-Teatteri ei ole kõige väiksem, aga ega see ei ole väga suur ka. Siin on vaid üks lava, aastas tehakse kaks lavastust. Mulle tundus, et see on õige koht sellele näidendile ja sellele loole, sest Q-Teater tegeleb tihti uute tekstide ja noorte lavastajatega ning siin ei kardeta ka uusi vaatajagruppe haarata. Tundus, et see on just õige koht. Õnneks läks hästi, sain oma idee läbi.

Identiteetide mõte teatrile meeldis?

Jah, Soomes on ju ka päris suur eestlaste hulk. Päris täpselt polegi teada, kui palju, aga olen kuulnud, et vähemalt 70 000 eestlast on siin. Nii et oleks ju hea, et oleks ka lavastusi, mida nad saaksid vaatama tulla. Eestlased käivad ikkagi päris palju teateris, vähemalt Eestis, nii et kui nad siin on, võiksid nad ka seda lavastust näha.

Kas olete ka neilt mingit tagasisidet saanud?

Midagi ikka. Tõsi, see on olnud ainult positiivne, võib-olla pole keegi tulnud ütlema, kui pole midagi nii head öelda, aga paistab, et see on leidnud oma vaataja üles.

Kas Eestisse on ka plaanis sellega tulla? Selles lavastuses räägitakse ka eesti keeles, ehkki siin on Q-Teatri näitlejad.

Üks näitleja on Eesti taustaga ja räägib väga hästi eesti keelt. Aga Eestisse toomisega praegu mingeid plaane küll pole, eks vaatame, kuidas need asjad lähevad.

Lavastajakarjääris on esimene punkt kenasti maha pandud, mis nüüd edasi saab?

Eks järgmiseid näidendeid ja lavastusi tegema, mis tunduvad sellistena, mida ma tahaks ise näha. Järgmine esietendus on mul veebruari alguses, liigun siit üsna kiiresti teise projekti juurde edasi,

Saate ka juba öelda, kus ja mis lavastus see on?

See on suuruselt samasugune nagu Q-Teater, nimega Ryhmäteatteri. Selle näidendi on kirjutanud Marjo Niemi, mina lavastan. 

Mis teemal see lavastus tuleb?

Selle näidendi teema on mälu, ta tegeleb küsimusega, mida me mäletame ja mille oleme unustanud. Võib-olla ka suuremas pildis suhtes ajalooga – mida tahame ja mida me ei taha mäletada.

Teatrikriitik Maria Säkö: "Tuvi toas eli pulu huoneessa" pakub palju äratundmist

"Tuvi toas eli pulu huonessa" on Eesti päritolu soome lavastaja Anna Jaanisoo esimene töö Helsingis suurel laval. Selliseid lavastajaid vist nagu eriti Soomes pole?

Maria Säkö: Anna on mõlema riigi kodanik, aga ega see Soome teatris just väga tavaline ole. Eriti siis, kui näidendis räägitakse põlvkonnakogemusest. Huvitav on, et see tuleb justkui kõrvalpilguna. Siin on selliseid tähelepanekuid, mis on ühised paljudel soomlastel, nagu näiteks hooajatööde järjekorras olemine. Paljud soomlased on seda kogenud, kuid me mõtleme, et see nagu poleks meie kogemus või me nagu välistaks selliseid kogemusi.

Kui palju on selliseid teemasid, nagu Jaanisoo esile toob, Soome teatris käsitletud?

Sofi Oksaneni teoste põhjal on valminud näiteks "Stalini lehmad", aga tema on teisest põlvkonnast, ta käsitleb teisi asju. Selles mõttes annab Jaanisoo uue vaatenurga. 

Kas "Tuvi toas" hakkab silma ka lavastuse poolest?

Pigem just need teemad. Näiteks sellised nii-öelda mikroagressioonid, mida ta on eestlasena pidanud Soomes läbi elama. See näidend pole süüdistav, peategelane küll kogeb tõrjumist ja võõristust, kuid ta näeb ka kohti, mida eestluse juures kritiseerida. Ta võtab mõlemad ette.

Kui nüüd võrrelda Sofi Oksaneniga, siis Oksanen räägib teisest ajast, traumaatilisest ajast, siis siin on märgatav erinevus. Samas kõlab siin läbi ka see, et Eesti on nii lähedal, mitmed mured, ka üleilmses plaanis, on samad, kuid Anna annab neile teise vaatenurga. Näiteks parvlaev Estonia uppumine oli omamoodi kollektiivne trauma, seda lavastust vaadates meenus järsku, kui suur trauma see eestlastele on. See oli šokk ka soomlastele, kuid soomlasi hukkus seal vähem ja võib-olla on Soome ühiskond seda seetõttu hakanud veidi unustama. Siin on selliseid asju, mida olen ise samuti jälginud ja neile avanes teatud uus vaatenurk. Tõsi, see oli kollektiivne trauma. 

Aga siin näidendis on ka selliseid asju, mida olen Tallinnas ja Eesti käies märganud. "Tuvi toas" pakub palju äratundmist, nagu näiteks vanaemad, kes kõigest läbi tulevad, eestlaste nutikus ja ellujäämisoskused, siin on palju sellist tuttavat. Selles ei ole muidugi ju midagi niivõrd uut, kuid uus on see, et sellesse keskendutakse sedavõrd intensiivselt.

Minu arust on tähelepanuväärne ka see, et näidendis on tegelasteks naised. See osutab naiste vastupidavusele, nende loomupärasele oskusele vastu pidada ka igasuguseid ajaloo keerdkäike.

Jah, kindlasti. Peategelase kaudu antakse see kõige sügavam vaade aga jah, seal on ka ema ja vanaema. Huvitav on see, et Anna ei uurista iga hinna eest kellegi isikus. Kui siin on midagi isiklikku, siis mitte sellisel tasemel, et ma vältimatult tunneksin seda inimest pärast lavastuse vaatamist. Setõttu mõtlesin, et siin on ka teatud määral sellist kollektiivset, üleüldisi asju, millega on see tundeside olemas. Mulle meeldib ka see, kui ausalt ja siiralt Soome näitlejad nende tundemälestustega kaasa lähevad. Näidendis on palju karaktereid aga näitlejaid käputäis.

Mulle meeldib ka see, et Anna on Eesti-Soome lavastaja ning laval on Soome näitlejad, ei tekkinud sellist tunnet nagu omastaks kellegi teise mälestusi, vaid et see ehitub koos. Mulle meeldib see koostöömoment, sest väga palju räägitakse sellest, et kas me omastame kellegi teise mälestusi, kui me neid näiteks teatrilaval või kunstis üldisemalt mängime, kuid asi on ju selles, et me peaks huvituma ka teistest, mitte rääkima iga kord ainult enda lugu. Minu arust on siin leitud selles küsimuses väga häid väljendusviise.