Britney Spearsi laulu "Toxic" video, filmid "Maod lennukis", "Terminal", "Tippkutt" … Lennuteema on ikka ja jälle loov­isikuid paelunud. Näiteks kirjanikku-ärimeest Armin Kõomägi inspireerisid pandeemiaajal hüljatud lennukid, mis pilvedes liuglemise asemel nukralt terminalis pidid konutama.¹ Üks vaatepilt – ning hammasrattad ongi haakunud, lükates käima romaani, kus leidub nii peadpööritavat märulit, tehnoloogia­imesid kui ka kriitilisevõitu linnulennuvaadet tulevikule maa peal.

"Leegiotstest kasvavad välja tumedad suitsulondid, mis hõljuvad haavatud maa kohal nagu hiiglasliku gnuukarja sabad" (lk 39). Suuresti leiab "Taevast" samu kõomägilikke nüansse kui varemgi: (must) huumor, terav ühiskonnakriitika, tabavad võrdlused, liialdused.² Kõoversumi naistegelased on endiselt kaunid, mehed veidi segaduses ja kõiki rõhub va peatamatu (tarbimis)ühiskond. Aga kui autori eelmise romaani "Lui Vutooni" nimitegelane on sunnitud toidupoes riknevatele toidumägedele (kui inimliku ahnuse sümbolile) ise käe külge panema, siis "Taeva" kangelasel on privileeg silmitseda "haavatud maad" kõrgemalt.

Toredat pole siin midagi, sest tulevikus probleemid vaid süvenevad. Inimkonda juhivad edevus ja ahnus, igaüks meist on justkui "kana hiiglaslikus kanalas, auväärse ülesandega maailma kiireima juurdekasvuga rahval kõht täis sööta" (lk 41). Endiselt tahame end teistest paremana näidata ja kui rutiinne elu igavaks muutub, tõttab katastroofiturist kas või teise maailma otsa võõraid kannatusi nautima. Kliima muutub soojemaks, aatomipommid lendavad, vaalade asemel sukelduvad sõjalaevad, iluihalus tabab lisaks inimestele kaameleid ning kõikjal peibutab juhuslik, tähenduseta seks, mille saab samamoodi kui kõik muu rahaks teha. Mõjub sümpaatselt, et Kõomägi pöörab tähelepanu ka inimeste ebavõrdsusele, tuues ilmekalt esile näiteks erinevused äri- ja turistiklassi reisijate kohtlemises – eriti kui arvestada, et autor on ettevõtjana ise pigem polaarsuse magusamas otsas.

"Taeva" autor ei näe peategelast Artur Seppa positiivse, vaid pigem neutraalsena.³ Lugejal on aga põhjust oponeerida empaatia tõttu, mis peategelasest paratamatult väljapääsu püüab leida: maailmarändur lubab pimedal oma küünarnukile toetuda (lk 226), keeldub pärast kängurute tapmise tunnistamist nende liha söömast (lk 146) ning juhib tähelepanu kaheksajala intelligentsile (lk 146). Lisaks liigub ta mõte tihtipeale väliselt erinevate inimeste sisemisele samasusele: "Me oleme samad, vaatamata riietele, seljakoti sisule, suurimaks erinevuseks ehk vaid sinikas silma all" (lk 53). Võib-olla tuleb Artur Sepa (küll hooti esinev) ligimesearmastus tõsiasjast, et temagi on – nagu teose lõpus selgub – vähemuse esindaja, kes sisimas igatseb olla ühiskonnas aktsepteeritud? Ehk ongi see tõeline katalüsaator, mis kogu sündmustiku käima lükkab: peategelase võimetus leida n-ö normaalelus oma seksuaalsusele mõistmist? Niisugusel juhul aitaks ju igapäevaraskusi tekitava identiteedi unustamine küll?

Küsisin Kõomägilt tänavusel Kirjandustänava festivalil "Taevast" vesteldes, kas tal on ühiskonna paineid kajastades sihipäraseid maailmaparandusplaane, põrgatades talle kui raamatusarja "Eesti novell" loojale tagasi selle aasta kogumiku autoritelt küsitu. Kas kirjanik saab maailma muuta? Kuigi Kõomägi vastas, et ta kirjutades teadlikult maailma parandada ei püüa, võiks "Taevas" sellele oma ühiskonnakriitilise teemakäsitlusega siiski kaasa aidata. Tahtku siis autor või mitte.

"Taevas mõjuvad pilved rahustavalt, sa oled sealses vatis nagu muinasjutus, kus kõik peab lõppema hästi" (lk 79). Paar aastat tagasi lendasin üle Alpide. Mäed olid end kõrgele läbi pilvede torganud ja lennukis istudes tekkis tunne, et kui klaasi vahel poleks, küündiksin peaaegu lumiste tippudeni. Milline ideaalne koht, kuhu minna neil, kes vajavad ülimat üksindust … Mõnus oli neid puutumata mägesid vaadata. Seda, et taevas on hea, teab ka Artur Sepp: taevas paistab päike, seal on pehmed pilvetupsud, kaunid stjuardess-haldjad ja – mis kõige tähtsam – ühiskond, kus erineva usu, nahavärvi ja päritoluga inimesed ei riidle. Lennukis pakutakse elupikendavaid tablette, sellal kui all "söestub igal sekundil tuhandeid elusid" (lk 91). Võib-olla on "Taevas" Kõomägi viis lendamisega kuidagi … rahu teha? Ärimehena on tal lennureise kindlasti palju ette tulnud – ja kui millegi vastu võidelda ei saa, ei jäägi muud üle kui selles poeesiat näha. Tänu "Taevale" võiks lugejadki õhus viibimist uue, meeldivama nurga alt näha – seda isegi ilma kohvritäie sularaha ja elupikendavate tablettideta.

"Vaatan teda, suurt mürakat looma oma tobedate sarvedega, mis nüüd, kui tema pea on rinnale vajunud, sihivad enda ette, nagu valmistuksid ründama meelelahutuskeskuse ekraani" (lk 148). Elupikendavate tablettidega asi, muide, ei piirdu. Kõomägi on varemgi presenteerinud oma loomingulisust tuleviku kajastamisel – need, kellele meeldib autori loodud arenguga kaasa mõelda, naudivad kindlasti "Taevastki". Süžeeliselt mõnevõrra kummalise, kuid autorile – rohke lustimisvõimaluse tõttu – mugava juhuse tulemusel on suur osa tegelastest visionäärid, kes mihklid uusi leiutisi looma. Kõomägi tulevikumaailmas saab ajukiibi abil und reguleerida, inimeste eest ostlevad öösiti avatarid, peategelase tee ristub 117-aastase vanaproua ja lendava taldrikuga ning kui tõelised korallid välja surevad, hakatakse merepõhja 3D-printeri abil tehislikke looma. Mingil tasandil mõjub see kõik õõvastavalt: põnevad lahendused küll, aga kas võib juhtuda, et hakkame neid ka tegelikkuses vajama? Tahan päris koralle, päris metsa, ei taha kiipi ajju!

"Taeva" tulevik mõjub olevikku armastavale lugejale kohati nagu õudusfilm, mis paneb kergendunult hingama: see ei juhtu meiega, mitte veel, nii kaugel me veel pole. Paraku ei kirjuta autor midagi niisugust, mille tulevikus täielikult välistada saaks, see õudusfilm ei ole uskumatu nagu "Elavate surnute öö", vaid pigem nagu "Voonakeste vaikimine" – võimalik, lihtsalt … kaugel. Teisalt naeravad masinad inimeste üle juba praegu. Olen ikka harjunud vahel tehisaru poole pöörduma ja nõu küsima, aga eile vaikis ta millegipärast kogu päeva.⁴ Ehk peaks lihtsalt õnnelik olema, et robotid meid veel ei ahista? Seni, kuni.

Tehnoloogia areng tähendab, et inimesed sõltuvad üha enam nutimaailmast, kus inglise keel pisemad paratamatult varju jätab. Kirjandustänava festivalil märkis Kõomägi, et tunneb veidi muret noorte pärast, kes loevad üksnes inglise keeles. Noil päevil on see õigustatud mure, sest noorte lemmikkanal TikTok kogub turbulentselt laike ning seal kohtab eesti keelt sama harva kui kitsaid teksaseid Gen Z jalas. "Taeva" tulevikus on inglise keele pealetungi tagajärjed viinud juba eriti kahetsusväärse olukorrani, kust eesti keel on midagi võõrast ja kahtlast, pelk tõmblus rinnas, "väike tundmatu linnuke" (lk 111), mis liiatigi meenub peaasjalikult roppustena, kuid ärgitab ometi enda olemasolule selgitusi otsima. Nii saab teos ka rahvuslikuma mõõtme: peategelase odüsseia tõukub suuresti Artur Sepa eesmärgist leida oma tõeline identiteet, saada selgust oma päritolus ja keeles, mis tundub küll võõras, kuid mida kaotada ta siiski ei soovi.

"Plahvatus me kohal aga jätkab oma kroonlehtede sirutamist nagu lootuste kalmistule külvatud ülemeelik õis" (lk 173). Stiilist. "Taeva" puhul jäävad varasemast enam silma eluliselt tabavad võrdlused, mida autor on lehekülgedele puistanud justkui praele soola – aga nii, et topsil on kaas pealt kukkunud. Ometi pole tulemus maitsepungadele vastuvõetamatu, vastupidi, "Taeva" võrdlused, olgugi neid harjumuspärasest kõvasti rohkem, kaunistavad teost võluvalt, soolakristallid sillerdavad päikese käes ning sool on topsist lõppenud vahetult enne piiri, millest alates võiks eine seedimisele kehvasti mõjuda.

Piiride tajumine, õigemini päris viimase piirini minemine iseloomustab teisigi "Taeva" stiilivõtteid. Nagu ikka, mööbeldab Kõomägi oma avaldustega üsna julgelt. Näiteks kirjutab ta ülekaalulist naist kirjeldades, et "kui sääsk sellise paksu verd peaks imema, sureb ta kolesterooli kätte veel enne, kui jõuab oma munad kusagile muneda" (lk 64). Või et kliimakonverents on "pessimistide suvelaager optimistide raha eest" (lk 222). Mõnd lugejat võib niisugune asi pahandada küll, ilukirjandus või mitte.

Autor enda sõnul oma teravust ise alati ei tajugi, küll aga on raamatu toimetaja sellele ta tähelepanu juhtinud. Niisugune hea maitse piiril balansseerimine on kirjanduses alati efektne. Hea teos on nagu nuga – kui see natuke torkab, jõuab sõnum sügavamale kudedesse. "Taeva" puhul tundsin sellest isegi pisut puudust. Teravuse musternäide on Kõomägi novellikogu "Perifeeria kangelased": imikud tankides, ettevõtte logoga rasestumisvastased spiraalid … "Taevas" on kindlasti rahulikum, kuid teravust leidub selleski, muu hulgas põhjusel, et peategelasele meeldib kaasreisijatele kahvleid käsivarde susata. Abiks seegi.

Sündmustikku rikastab ka huumor. Ikkagi Kõomägi! Muigama panevad nii "Taeva" võrdlused kui ka kujundid, tihtipeale toetab koomikat personifikatsioon. Kõomägi päikesel on nägu (lk 225), lennujaamad sünnivad üsadest (lk 31) ning sõõrikutelgi on emad – liiatigi niisugused, kes maimukestele kauneid lugusid vestavad (lk 93). Siinkirjutaja lemmik on peenise õnnestunud personifikatsioon: "Jalge vahel aga ei midagi vähemat kui pikk maani ulatuv peenis, selline ogaline ja pelutav, mis naudingu ja vägivalla vahel valides otsustaks alati viimase kasuks" (lk 215).

Kõomägi novelle naudin siiski rohkem kui ta romaane. Lühema mahu tõttu on nende tegevustik kontsentreeritum-pingestatum ning hoiab lugeja kogu aeg kõvasti enda küljes. "Taevas" algab tugevalt, krabab esiti tugevalt kõrist, aga mida edasi, seda lõdvemaks haare muutub, võimaldades lugejal pisut kriitikat koriseda – justkui rahutu kaamel turbulentsi kogevas lennukis. Korr-korr: kuigi ebatavalised (ja seega intrigeerivad) olukorrad panevad lehekülgi pöörama, hakkab teose üldine raamistik ajaga korduma, kuni asja võib kokku võtta peategelase sõnadega "mingi lennujaam, mingi riik, mingid inimesed" (lk 210). Lõpplahenduse ootamine võib nii pisut tüütuks muutuda, ent tasub siiski ära.

Kindlasti on "Taevast" eriti mõnus lugeda taevas – või pärast sealt soojale rannaliivale maandumist. Autori jagatud ühismeediafotode kohaselt on paljud lugejad seda ka juba teinud. Kuid miks mitte selle hoogsa romaaniga ümber maailma reisida hoopis koduses miljöös, taustal põntsumas sama hoogne Usbekistani tekno?

¹ Loetud ja kirjutatud. Armin Kõomägi "Taevas". – Vikerraadio 12. X 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609474383/loetud-ja-kirjutatud-armin-koomagi-taevas

² Vt Mari-Liis Müürsepp, Järv. [Armin Kõomägi novellikogu "Perifeeria kangelased" arvustus.] – Värske Rõhk 2021, juuni, nr 71, lk 110–114. https://va.ee/jarv/

³ Loetud ja kirjutatud. Armin Kõomägi "Taevas".

⁴ Tulevikuteemast inspireerituna palusin Chat GPT-lt siinsele arvustusele pealkirju. Järgmisel päeval oli tehisaru taas tegudevalmis ning pakkus välja niisugused variandid: "Taevas: Looduse ja Vaimu Kohtumispaik", "Kuidas "Taevas" Muudab Meie Vaadet", "Kiri Üksildusest: "Taeva Hingeelust"", "Valgus ja Vari: "Taeva Paletid"" jne.