"Sa pead seda lugema!" Ega ikka ei pea küll. Üha vähem mõtlen raamatusoovitustest kui pärandist, mida teistele koormaks sokutada, ja aina rohkem kui seemnetest, mida helde käega igale poole puistata, ootuseta, et keegi näeks neis järjekordset kultuurikohustust. Mina saaki ei oota. Siinkohal soovitangi kolme raamatut, mida on mulle soovitanud teised inimesed.

Valdur Mikita "Rännak impampluule riiki"
V. Mikita, 2001

See lustliku Comic Sansiga pealkirjastatud raamat ei oleks kunagi minuni jõudnud, kui seda ei oleks soovitanud ülikooli loovusaine õppejõud. Hiljem ei ole keegi teine seda raamatut ise jutuks võtnud ja tunnen häbiväärselt vähe inimesi, kes on impampi lugenud. Võib-olla napib mu tutvusringkonnas lihtsalt tartlasi, sest kui Lutsus on raamatut kuus eksemplari, siis Tallinna Keskraamatukogu peamajas mitte ühtegi. Viimases nõuavadki lugejad ainult "Varedat", mille kõik 20 eksemplari on kirjutamise hetkel välja laenutatud.

"Rännak impampluule riiki" muutis mu loovuse taju totaalselt ja ausõna, ma väljusin tagakaane kaudu täiesti teise inimesena. Iga kord, kui raamatut uuesti sirvin, avastan, kui palju võtteid olen sealt kogemata, aga ka meelega maha vehkinud.

Sisuliselt koosneb raamat eksperimentaalsest ehk imp­amp­luulest, mis mängib lihtsalt mängulusti pärast. Näiteks on seal luuletus, mille kõiki ridu peab korraga lugema; inimeste kataloog, kes kunagi ei sünni; eesti kirjanduse põhijooned (muu hulgas tõmbab üheksas joon eesti kirjandusele joone alla); kirjeldus Hasso Krulli tulevikus ilmuvast raamatust "Hea raamat, mis lõppes pussuga" ja millele ennustatakse tohutut müügiedu; vinnitava muneroidi laul ja palju muud olulist.

Mikita ütleb ise, et impampluule on nagu sool päris luule jaoks, aga mina ütlen, et parem suutäis soolast kui maotäis mõngleid.

Miriam Toews "Kõik mu mured mannetud"
Hea Lugu, 2021 [2014], tõlkinud Triin Tael

Olgugi et pean end värskelt ilmunud kirjandusega hästi kursis olevaks inimeseks, jäi see raamat pikalt tähelepanuta. Õnneks soovitas seda mulle varalahkunud raamatupood Puänt.

"Kõik mu mured mannetud" on lugu kahest õest, kellest üks soovib elada ja teine mitte. Kuidas armastada lähedast, kes ei taha enam elada? Ja kuidas eelneva kiuste seda ise siiski teha? Kõige täpsemalt võtabki raamatu kokku küsimus tagakaanel: mida teha lähedase heaks, kes soovib surra?

Teema on tõsine, kuid raamatu stiil on rabavalt, isegi naerma ajavalt vaimukas, muutumata samas kordagi killurebimiseks. Pigem peitub ridade vahel autori enda elujaatav maailmatunnetus või hoopis kaitsemehhanism, sest suur osa loost on omaelulooline. Ka autor sündis perekonda, mis kuulus mennoniitide sekti. Ka autori isa ja õde võitlesid depressiooniga. Ka autor on kirjanik (tõsilugu).

Toewsi stiili kirjeldab hästi episood, kus ebakindlusega võitlev kirja­nik ei soostu haigevoodis lebavale õele oma vastvalmivast raamatust ridagi ette lugema. Isegi mitte esimest sõna. Pärast pinnimist on ta nõus avaldama ainult raamatu esimese sõna esimese tähe, mille kohta õde ütleb vaikselt, et see on kõige ilusam asi, mida ta on kunagi kuulnud.

Just stiili tõttu on see vist kõige kogupereraamatulikum suitsiidiromaan, mida olen juhtunud lugema.

Zack Weinersmith "Science: Ruining Everything Since 1543"
Breadpig, 2014

See raamatusoovitus ei ole tingimata raamatusoovitus, sest tegeli­kult soovitan kogu Zack Weinersmithi teravmeelset veebi­koomiksit "Saturday Morning Breakfast Cereal" (SMBC), mida omakorda soovitas mulle 2010. aastal mu venna endise tüdruk­sõbra õde.

Seda soovitust kirjutades vibutan mõttelist rusikat kõigi nende poole, kes nimetavad taolisi väljaandeid rõhutatult neti-, veebi- või ühismeedia­teosteks eesmärgiga mainitut alavääristada. Justkui oleks Weinersmith tähtsam, kui ta ilmuks Posti­mehe paberlehes Valdo Jahilo anekdootide vahetus läheduses.

SMBC koosneb eraldiseisvatest ühe või mitme paneeliga koomiksitest, kus autor žongleerib filosoofiliste, religioossete, matemaatiliste ja tehnoloogiliste probleemidega, harjutab mõttemänge, viskab vahel niisama nalja ja on sealjuures meeldivalt eneseirooniline. Stiililt sobib koomiksite kõrvale lugeda eesti keeldegi tõlgitud Randall Munroe populaarteaduslikku raamatut "Mis oleks kui".

Koomiksikultuur on Eestis veel õhuke, mistõttu tervitan selle soovituse lõpus ka vast­ilmunud koomiksiraamatut "Esimene mõte", mille esimene number ilmus tänavu suve lõpus.