Selle aasta esimesed Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) kontserdid pealkirjaga "Talvine teekond" leiavad aset 17. ja 19. jaanuaril Paide muusika- ja teatrimajas ning Tallinnas EMTA kontserdi- ja teatrimajas. Kavas on Veljo Tormise (1930–2017) "Sügismaastikud" (1964), Francis Poulenci (1899–1963) "Un soir de neige" ("Lumine õhtu"), Juhani Komulaineni (s 1953) "Vinternatten" ("Talveöö"), Laura Hawley (s 1982) "O the Snow" ("Oh lumi"), Matthew Whittalli (s 1975) "Snowdrops" ("Lumikelluke") ja Alex Freemani (s 1972) "Cathedral of Spring" ("Kevade katedraal"). Programmi on kokku pannud ja kollektiivi juhatab soomlane Kari Turunen, kellega sel puhul pisut kõnelesime.

Kari Turunen on teenekas Soome kooridirigent: juhatanud paljusid koore ja vokaalansambleid, esinenud nendega kodus ja võõrsil ning pälvinud auhindu, korraldanud festivale (oli nt 2015–2020 Helsingi iga-aastase renessanssmuusika festivali "Aurore" kunstiline juht), olnud 1997–2018 Soome koorijuhtide ühingu esimees ja nimetatud 2008. aastal Soome aasta koorijuhiks. Praegu elab ta Kanadas ja on Vancouveri Kammerkoori kunstiline juht.

Kui palusin Turunenil meenutada, millal ta EFK-st esimest korda kuulis, ütleb ta, et tema esimene kontakt selle kollektiiviga oli imetlus – EFK on üks tema lemmikkoore maailmas ja esimest korda kuulis ta neid, kui oli veel tudeng. Sidemetest eesti muusikutega on tal aga välja tuua terve rida sündmusi: umbes 20 aasta taha jääb koostöö Arsise kammerkooriga, veel on ta juhatanud Eesti Raadio segakoori ja TÜ naiskoori, töötanud mitmel korral koorijuhtide Vigala laagris, käinud õpetamas muusikaakadeemias ning olnud seotud festivaliga "Europa Cantat", kui see 2018. aastal Eestis korraldati. Ta toonitab, et nagu kõik soomlased, armastab ta väga Eestit ja eestlasi, kuna me oleme tõesti väga lähedased. "Me küll ei näita seda välja ega käitu võib-olla alati vastavalt, aga sügaval on see tunnetus olemas. Mulle väga meeldib eesti keel ja kultuur ning muidugi eriti eesti muusika, nii et siia on alati väga meeldiv tulla," ütles Turunen.

Kontserdi avab Veljo Tormise tsükkel "Sügismaastikud". Selle kohta on dirigendil mainida fakt, et teose algset, naiskoorivarianti on ta omal ajal juhatanud juba TÜ naiskooriga (Kari Turunen on muide TÜ naiskoori auliige, nagu ka Tormis). Seega tunneb ta nimetatud oopust juba ammusest ajast. "Mulle see teos väga meeldib, see on varane Tormis, loodud enne seda, kui ta avastas oma hääle rahvamuusikas. Seal on justkui mustvalged pildid sügisest, erinevad atmosfäärid ning olen väga põnevil kuulma, kuidas see kõik just Eesti koori esituses eesti keeles kõlab."

Kõnealuse kava kujunemise kohta ütleb Turunen, et see, kas kontserdil on mingi teema või mitte, pole kuigi oluline – kuulaja kuulab lugusid, üks teos lõpeb, algab järgmine –, aga teema aitab valida muusikat. "On ju tuhandeid suurepäraseid teoseid, aga kui sul on käepärast seesugune suurepärane kollektiiv, nagu seda on EFK, siis võid valida ükskõik mida. Kuna oleme praegu talve keskpaigas, siis tahtsin valida midagi talvega seonduvat, kuid mis ei oleks ka üksnes talves kinni. Me küll armastame väga talve, kuid siiski soovime sellest ka vabaneda, ootame kevade tulekut. Alustame sügisega, tegelikult isegi hilissuvega, ja seejärel kõlavad teosed, millel on midagi pistmist talvega. Meie, kes me elame Põhjamaal, teame, et talv võib olla küll karm, väsitav ja pime, aga ka väga ilus, ja just seda ma soovisingi esile tuua. Eriti Kanada naishelilooja Laura Hawley teos on talverõõmudest, seal on rõõmu uisutama minekust ja lume tantsust. Seega see kava on justkui liikumine valguse poole, see oli minu peaidee."

Kõnealuses programmis on tervelt neli autorit – Juhani Komulainen, Laura Hawley, Matthew Whittall ja Alex Freeman – EFK repertuaaris täiesti uued nimed, seega uued ka Eesti publikule. "Need neli on väga head heliloojad. Juhani Komulainen ei ole küll väljaspool Soomet kuigi tuntud, kuid ta on kirjutanud mõned suurepärased kooriteosed ja "Talveöö" on üks neist. Loodan väga, et see kuulajatele meeldib. Veel soovisin esitada Kanada muusikat, kuna töötan praegu seal. Laura Hawley on hästi kütkestav autor, kirjutab väga toredasti. Matthew Whittall ja Alex Freeman elavad praegu mõlemad Soomes, ent esimene on Kanada, teine USA päritolu. Minu meelest on need kaks praegu ühed parimad koorikomponistid maailmas. Lood, mida me neilt esitame, "Lumikelluke" ja "Kevade katedraal", on ulatuslikud, viimane ligi 20 minutit. Mul on hea meel neid teoseid tutvustada, eriti kui EFK ei olegi neid heliloojaid varem esitanud – ma ei teadnud seda," sõnas ta.

Kuna Kari Turunen töötab alates 2019. aastast Kanadas, uurisin tal sealse koorielu kohta ja palusin seda Euroopa omaga võrrelda: mis on teisiti, mis sarnane ja kui oluline koorimuusika seal üldse on. "Sõltub muidugi, missugust Euroopa piirkonda silmas pidada, sest need on vägagi erinevad. Kindlasti ei ole koorimuusika seal sedavõrd oluline ja suur valdkond nagu Soomes ja Baltimaades, kus sellel on erakordne, unikaalne kaal, millele ei ole maailmas midagi võrreldavat. Kui aga võrrelda teiste Euroopa maadega, siis on sealne koorimuusikaskeene suur ja aktiivne, kirjutatakse palju, harrastuskoore on rohkesti, kuid erinevalt Euroopast on see küllaltki uus traditsioon, juured ei ole nii sügaval. Kui Soomes ja Eestis on kooridel ja laulupidudel pikk ajalugu, kõik sai alguse asjaarmastajate tasandil ja professionaalne koorikultuur tuli hiljem, siis Kanadas tugineb koorikultuur kiriku- ja professionaalsetele kooridele, seega on seal liikumine professionaalsetelt kooridelt asjaarmastajate suunas vastupidiselt siin toimunule. Kuid laiem pilt on küllaltki sarnane ja ka riiklikult toetatakse kooriliikumist päris kenasti. Seega seis on päris hea, aga traditsioon Euroopaga võrreldes palju lühem."

Kari Turuneni järgmine ettevõtmine on samuti Euroopas: ta juhatab Soomes Palestrina "Papae Marcelli" missat. Uurisingi siis, kuidas ta oma aega Euroopa ja Ameerika vahel jagab ja mis teda veel lähiajal ees ootab. Kari Turunen jutustab: "Umbes 85–90 protsenti ajast olen Põhja-Ameerikas. Kui ma Soomest lahkusin, tahtsin algul sellest mõnda aega eemal olla ja tulin esiti vaid pühadeks ja vaheaegadel, et oma lähikondseid näha. Tahtsin jätta inimestele, kes siin minu töö üle võtsid, rohkem ruumi, mitte sekkuda. Kuid paaril viimasel aastal olen märganud, et tegelikult on täitsa tore ka siin jälle tööd teha. Seega selleks jaanuariks õnnestus mul organiseerida mitmeid tegevusi ja muu hulgas õpetan Sibeliuse Akadeemias. "Messe Papae Marcelli" on osa ühest väga toredast festivalist Helsingis, see on renessanssmuusika festival "Aurore", ja olen väga õnnelik, et saan sellel osaleda ja nende muusikutega töötada, sest nad on väga head ja oleme ka varem palju koos musitseerinud. Selle kavaga on meil kolm kontserti. Seejärel on mul Vancouveris meistriklass õpilastega üle maailma ja edasi suundun Ontariosse. Seega on minu jaanuar välja kukkunud küllaltki heitlik, aga ma olen selle ise nii korraldanud."