Erandid kinnitavad reeglit. Maailmameedias tuntakse Ikedat, globaalses kunstipildis väga olulist tegijat, just tema intervjuudest resoluutselt äraütlemiste poolest. Eesti Televisiooniga otsustas ta rääkida, küll kokkuleppe, et teda võib näidata ainult selja tagant ja uduselt. Ta lubas meid lausa harukordselt sügavale oma kunstitegemisse.

"Ma ei anna intervjuusid. See on väga harv erand, et praegu intervjuuga nõustusin. Olen juba umbes kolmkümmend aastat öelnud ära New York Timesile ja väga paljudele teistele ajalehtedele. Aga pole hullu, ma eksisteerin endiselt, pole probleemi!" naeris Ikeda, kes andis ETV-le harukordse intervjuu. "Mitte mingit reklaami on ideaalne reklaam," lisas ta.

"Selline kadumine on vist natukene nagu minu esteetika, see on hea. Ma säilitan privaatsuse ja tööd räägivad enda eest. Kui inimene neid näeb ja kogeb, siis on ta juba kõik saanud. Kui mina midagi ütlen, hakkavad minu sõnad neid segama, nii et panen siiralt suu kinni. Ma ei ole isegi kunagi oma nägu ega keha näidanud. Mitte sellepärast, et ma häbelik oleksin. Kadumine on kõige ausam asi, mida ma kunstnikuna teha saan. Mina ise olen täiesti ebaoluline. See, mida olen teinud, välja pakkunud, kujundanud, see kunstiteos – see on kõik," selgitas Ikeda.

Loomeprotsess algab Ikedal nagu heliloojal. "Loon lihtsalt materjalidest, mis on üksteisest täiesti erinevad. Veidi ka nii nagu arhitekt. Kui sul on materjalid, siis mis on nende ülesanne? Neist tuleb struktuur, konstruktsioon. Meetod ja skeemid on väga sarnased arhitektidele. Aga meil on ka ajatelg. Nii et see protsess pole midagi nii veidrat. Kõik on nagu muusika tegemine. Kasutan ma siis kunsti või materjale, lõpuks on see ikkagi ajas ja ruumis komponeerimine," rääkis kunstnik.

Ikeda enda sõnul on kõik need aastad olnud suur otsing, sest noore kunstnikuna põrkus ta esmalt vastu müüri, nagu paljud loojad. Talle tundus, et maailmas on kõik juba tehtud.

"Muidugi öeldakse, et kõik on juba tehtud, igas kunstivormis. Ma alustasin 80-ndate lõpus, 90-ndate alguses, kõige puhul, isegi muusikas, kaasaegses klassikas, hiphopis, techno's, kunstis, installatsioonikunstis, kontseptuaalses kunstis, räägiti, et kõik on tehtud. Ja meie põlvkond siis mõtles, et mida teha. Mina otsustasin kõik taandada, minna tagasi põhilise juurde. Tegin muusikat ja muusika kõige algelisem vorm on siinuslaine (ik sine wave). Ja selle vastand on valge müra. Siinuslaine on miinimumühik, heli ehitusplokk," ütles Ikeda.

"Valge müra, mis on selle vastand, sisaldab suvalisi sagedusi. Ma ehitasin muusikat üles ainult siinuslainetest ja valgest mürast. Rakendasin sellist reduktsionistlikku meetodit ka kunstile, videole, pikslitele," lisas ta.

"Valgusele on muidugi üsna keerukas läheneda, sest valgus on ju lõpuks samaaegselt laine ja osake, kui teaduslikult rääkida. Aga kui ma teen videot, siis on see pikslite kogum ja ma taandan need videod väga väikeseks pikslite võrgustikuks. Ja kui ma näen seda seina, siis mis on selle kõige algelisem ehitusplokk? Andmed. Andmed on samm enne infot. Andmed on miski, mida saab jälgida. Siis kasutangi andmeid millegi komponeerimiseks," rääkis kunstnik.

"Minus on kahte eri tüüpi andmed – staatilised ja dünaamilised. Dünaamilised andmed on nagu börs või ilm, pidevas muutumises. Staatilised andmed on konstellatsioon, molekuli muster, DNA. Kõik on paigas, määratud. See on tohutu suur andmemassiiv. Selleni jõudmiseks kulus paarkümmend aastat, aga ükshaaval edasi liikudes ma nautisin seda. Nagu teeks erinevates žanrites muusikat. Raske töö küll, aga..." selgitas Ikeda.

Alustades Tartu näituse ette valmistamist, soovis Ikeda kohe suhelda ka Tartu Ülikooli teadlastega. Ta teadis Eesti põhjalike geeniuuringute kohta ja seepärast paistis õige koht, kust kunsti loomiseks inspiratsiooni ammutada, Tartu Ülikooli genoomika instituut.

"Ma võtsin ette suurema pildi, inimesest kui liigist. Ma ei kasutanud konkreetselt kohalikke andmeid. Kasutan muidugi kõike. Ikkagi homo sapiens," täpsustas kunstnik.

Ikedat vaimustas võimalus teha koostööd meie teadlastega, aga tal oli veel üks unistus – Eesti muusikud, ja konkreetselt, filharmoonia kammerkoor. Eelkõige elektroonilise helikunstnikuna tuntud Ikeda jaoks oli see esimene teos, mis oli loodud koorile. Inimhäälele muusika kirjutamine osutus Ikedale ootamatult suureks katsumuseks.

"Eesti Filharmoonia Kammerkooriga töötamine oli nii-nii raske. Sest mingit tehnoloogiat seal pole, lihtsalt hääl, 25 inimest ja ma pean kasutama standardnoodistikku. Minu jaoks on see ekstreemsus. Kahel korral andsin peaaegu alla, aga sain selle siiski lõpule viidud. See oli selles projektis minu jaoks kõige raskem osa. 25 inimest on keerukam kui arvutid, aga see on nii ilus," tõdes Ikeda.

"Mis on minu loomingu sõnum? Ma ei tea. Vastus pole oluline. Tähtis on jagada seda tunnet, panna seeme idanema. Sel ajal, kui näitus on avatud, võib seemnest sirguda õis või võib see närbuda. Ma ei tea. See oleneb inimeste mõttemaailmast. Mina tegin ainult oma tööd. Külastajad ja kohalikud inimesed äratavad näituse ellu. See on nagu su kodu, seda peab kasutama," leidis Ikeda.